Mar 31, 2012

Viimaste majade taga on ootamas...

Viienda korruse akna taga on linnale omane, 
Mitte eriti pime pimedus. 
Ta lamab öös, sellises, mis koosneb rohkem vaikusest kui valguse puudumisest 
Ning kahtleb kõiges. Iseendas, maailmas, Jumalas ja hommiku saabumises. 
Haigutused annavad lootust, et enne koitu saabub uni, 
Aga ta teab juba, et enne seda mõnusat rammestavat surinat ihuliikmetes 
Pole magamisest juttugi ning haigutused jäävad lihtsalt häirivaks pettuseks. 

Vaikus. See paganama häiriv, lämmatav vaikus. 
Kui sul on vähegi igatsusi või lootusi, ideid või mõtteid, 
Siis on see ainus, mida sa vajad. Mõttetöö kipub nimelt vaikuses kõvasti paremini edenema. 
Aga kui sul kõik see puudub, kui ainus, mida sa tahad, on magada, 
Kui su peas pole ainsatki sädelevat ideed ega mõtet, 
Kui sa isegi unistada enam ei suuda, sest hommik on paari tunni kaugusel, 
Algamas on uus päev, mis toob kaasa uued kohustused, uued tormamised, uue valguse. 
Ainus, mida sul hetkel vaja on, on UNI. 
Ja see on ainus, mida su keha sulle hetkel keelab. 
Kell tiksub, minutid jooksevad, väärtuslikud hetked, mil sa võiksid magada ja puhata, 
Kihutamas mööda, sest sul ei ole und. Tere tulemast uude homsesse! 
Päike kerkib horisondi tagant, su võimalus on läbi, oravaratas ootab sind. 

Ta lebab põrandal, vaatab läbi akna pilvi, ning tunneb end äkki teravalt elavana. 
Maailm on siin samas, tema ümber, tema all, tema kõrval, kõigest sammu kaugusel. 
Ta lebab terve maailma ees ihuüksi ja ihualasti, neid lahutamas vaid õhuke klaas. 
Ta on siin ja ta on osa millestki tajumatult suurest. 
Olla alasti terve universumi silme all, kuid mitte olla nähtud, 
Üks kõige rabavamaid kontsepte üldse. 
Ta hingab aeglaselt sisse, tõmbab sõrmedega läbi juuste, silitab oma nahka. 
Ta on olemas. Ta on reaalne ja mõõtatult tugev. 
Just sel hetkel. Paar tundi enne koidikut, paar tundi enne uut päeva, 
Just seal on ta äkki tugev ja ilus, võitmatu ja meeletult õnnelik. 
Kõik on võimalik. 

Taevas on pilves. Ja pimedus on sellest hoolimata veelgi vähem pime kui enne. 
Kusagil juhtub just sellel, käesoleval hetkel kujuteldamatuid imesid ja õudusi. 
Ja tema lamab seal, kõrgel maapinna kohal betoonist karbis, 
Näeb maailma ülima selgusega, tunneb iseennast äkitselt nii terviklikuna... 
Ning äkki on uni kohal. 
Ta unustab muretseda sellepärast, et magamiseks polegi õieti aega. 
Ta lihtsalt suigub aeglaselt unne ning hommikuks on kõik nagu kummaline uni. 
Liiga sürreaalne, et pidada seda millekski muuks kui unepuuduses aju loominguks, 
Ärkab ta hommikul jälle iseendana. Ei midagi meenutada. 

Miks tekib alati just pimedas öös soov põgeneda, 
Kõik selja taha jätta, 
Sõita terve igavik mööda musta maanteed, 
Kaduda mägedesse, kaduda igavikku. 
Miks tekib alati just öösiti see talumatu tung pimedusse haihtuda 
Ning mitte iialgi naasta? 
Miks on maailm korraga nii kodune ja tavaline 
Ning nii metsikult uus ja hirmutav? 
Kõik, mida me tahaksime, on leida endale selles üks tilluke paigake, 
Üks väike kohake, mis kuuluks ainult meile. 
Ja see kõik on lõpuks üks suur illusioon. 
Igal hommikul ärkame me siiski iseendina ning kogu eelnev oli vaid unenägu. 
Milleks süüvida oma hilisöistesse unelmatesse, millel polnud reaalsusega midagi pistmist? 
Milleks kaevuda veelgi sügavamale haavadesse, mille päevavalgus niigi kokku lapib? 

Ma olen pimeduses hoopis teine inimene.



Mar 27, 2012

Man, that was it.

Üllatavalt palju jõutakse siia blogisse endiselt Mart Raubat guugeldades. 
Hehh, ma mõistan, fändom pole surnud ja elab igavesti :D 
Siinkohal on ainult õiglane meenutada reede õhtut Rakveres. 
Sest ka mina kaaberdasin, viimane rahanatuke sõrmede vahel, 
Teatrikohvikusse, et erutusest värisedes hiphoppida. 
Või mida iganes selle muusika taustal tehakse. 
Ja nägin oma ihusilmaga Mart Raubat laval ja puha. 
Ma ei valeta. Nagu noor hirv kargas teine mööda lava ja rahvas kargas lava ees. 
Edasiminek on olnud märkimisväärne, 
Sest kui me viimati tema avaliku esinemise tunnistajaks olime, 
Siis oli tal mäletatavasti üks jalg puha kipsis 
Ja enamus auru kulus seal enese püstihoidmisele. 
Nüüd oli kohe kena vaadata, kuidas seismisega tal selles staadiumis igatahes probleem polnud. 
Kõik oli väga kena, tõesti. 
Ja siis ikka viskit, viskit, viskit... 
Esirea inimesed olid valmis mööda mind üles ronima, et lavale ligemale pääseda 
Ja ma püüdsin küll end vastu seina litsuda, aga ega sest suuremat abi polnud. 
Kõvasti energiat ja kiljumist, kõvasti hüppamist ja kargamist, 
Mis minusse suurt ei puutunud, sest mina olen vana ja väljapeetud, 
Mina enam lava ees hüppamas ja kiljumas ei käi. 
Me seisime Leeniga niisama umbes kolmandas reas ja naeratasime üksteisele teadvalt. 
Jaaaa, pole seal midagi, Öökülm, Mart Rauba ja Def Räädu on piisavad, 
Et isegi meiesugused vanad rokipeerud veel hilises eas hoopis räppi kuulama panna. 
Mis tuletabki mulle meelde: tehke nüüd ühele selle stiili üsna uuele kuulajale selgeks, 
Mis vahe on hiphopil ja räpil ja kas need on põhimõtteliselt sama asi? 
Rokiga on ikka kuidagi kergem, kõik on selge ja adekvaatne. 
No on see noorte inimeste värk, ei meie enam pihta saa... :D 

Põhjusmõtteliselt ma ütlen, et reedel eelistasin ma igal juhul Teatrikohvikut Kantsile 
Ja igal juhul olen ma isegi Öökülma tuline austaja. 
Kuulge, kui ma isegi päris ametliku raha eest päris ametliku plaadi ostsin, 
Siis on alust öelda, et fändom pole ka minust päris mööda läinud, eks? :) 
Muusika võttis põlve nõksuma ja hoolimata sellest, 
Et sel ööl me keset linna "Vihmapiisku" üürates koju ei läinud, 
Oli tore olemine. 

Niisiis, mu rohked Marti austavad lugejad, 
Laske aga samas vaimus edasi. 
Võin siseallikatele tuginedes lubada, et tuleb veel päris rohkelt võimalusi teda päris ise üle tšekata. 
Ja hoidke suvel ikka rohkem Võsu poole, aga ärge öelge, et mina teile vihjasin. 
Pidage mu sõnu meeles. Suvi, Võsu, rand, flipflopid ja hiphopid :D

Staying alive for no reason

Kui on saladused, siis olgu juba suured. 
Kui on valu, siis olgu see hästi peidetud. 
Ja kui juba võtta ette seiklusi, siis suuremaid kui elu :) 

Ma tahan oma nahast kümnesse erinevasse suunda laiali joosta, 
Tahan minna kaugele-kaugele, aga armastus hoiab mind just siin. 
Kuidas täita oma unelmaid, kui süda ei lase kodunt minema? :) 
Meil on probleem, mu kallis Houston. 

Ma olen sel kuul olnud eriti aktiivne kõige muu suhtes peale kõige olulisema. 
Ma olen ringi tormanud, korjanud kokku terve hulga hindamatuid kogemusi, 
Olen suhelnud, maganud, lugenud, kirjutanud, unistanud... 
Aga kõik, mis puudutab kohustusi, on jäänud kusagile kaugele. 
Ja hetkel on sellega seoses veel kõik okei. 
Aga mitte enam pikalt. 
On vaja otsustada, on vaja liikuda, on vaja hirmudest üle olla. 
Ja nii see lähebki. Iga hetk nüüd. 

Kõik, mida ma tahan on veel rohkem päikest, 
Ma tahan veel rohkem rohelust, veel rohkem lootust, veel rohkem seiklusi! 
Ma igatsen, et miski kõditaks mu halle ajurakke, et miski sunniks mind mõtlema, 
Ma vajan hetkel kõige enam mingit väljakutset... 
Ma ei oska olla... Ei oska olla see, mis ma olema peaksin. 
Kas enda kohta on imelik öelda, et ma ei oska olla keskpärane? 
Sest nii mitmes mõttes ma ju siiski olen... 
Lihtsalt, minu maailm sai juba ammu väga säravad värvid 
Ning hetkel on mul tunne, et üks osa mu elust kipub neid värve tuhmistama. 
Ma olen krüptiline ja salapärane, aga ma ei oska paremini.

Ja ma armastan seda kõike ometi. 
Armastan oma probleeme ja oma inimesi, oma kohta ja olemist. 
Armastan isegi oma segast väikest ajukest, mis genereerib uskumatut ulmet. 
Kunagi ma räägin teile sellest kõigest lähemalt. 
Aga nüüd kõik tuttu!

Mar 25, 2012

We'll always have the moon

Kui kõigist võimalikest variantidest valin ma sinu jaoks parima, 
Kui kõigist võimalikest sõnadest valin ma sulle leebeimad, 
Kui kõigist võimalikest hetkedest pühendan ma sulle need, 
Mida sa minult palud... 
Siis sa juba tead, et ma armastan sind. 
Ja sa ei pea end enam tõestama. 
Sa ei pea enam proovima olla kõige kõigem. 
Ma juba olen sind näinud, ma juba olen su ära tundnud, 
Sa oledki juba minu jaoks õige. 
Palun, ära kuluta liigseid sõnu, ära loobi liigseid labasusi, 
Need ei tee sind enam kuidagi paremaks või õigemaks. 
Sa oled juba mu maailma osake, ma ei saaks ju minema jalutada ka siis, kui seda tahaksin. 
Puhka nüüd, hinga sisse ja välja, ole rahulik. 
Ole tasa. Milleks öelda midagi lihtsalt selleks, et midagi öelda? 
Kas vaikus on tõesti nii valus? 
Kui tuhandest võimalikust variandist on leitud see õige, 
Siis seda enam õigemaks teha ei saa. 
Pusletükki ei saa ju enam väiksemaks saagides sobivamaks muuta. 
Ma kuulan, kui sa räägid, aga milleks mind kulutada? 
Ma naeran, kui sa soovid, aga milleks valetada? 


Mõnikord on inimesed nii tohutult kummalised. 
Ja asjad on alati nii metsikult keerulised. 
Milleks? 
Ma tean, kes ma olen ja pärast veerandit sajandit 
On mul enda armastamine ülimalt lihtne. 
Mis tähendab, et on üsna vähe asju, mida ma endas muudaksin. 
Sama on kõigi inimestega mu elus. 
Uute ja vanadega, tuttavate ja sõpradega. 
Kui sa oled mu ellu kuidagi sisse komistanud, 
Siis oled sa juba oluline. 
Ja ma olen sinu jaoks olemas. 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas. 
Ma arvatavasti juba pean sind asendamatuks. 
Ja seda kummalisem tundub mulle see põhjusetu mulisemine, 
See kummaline suhtlemisviis, mis on paljude jaoks vist terve sotsiaalsuse alus. 
Milleks pigistada sõnu välja sealt, kus neid pole? 
Ka mina võin üles lugeda kõik teeäärsed puud ja lendavad linnud, 
Aga see ei anna meile mitte midagi juurde. 
Ma ei taha võltsilt naerda iga kord, kui sa avastad kummalise kujuga veelombi, 
Ma tahan olla tasakesi ja mõttes muheleda, sest sa tunned end vaikides ebamugavalt. 
Ma tahan ükskõik mida peale selle, et sa mind sõnadevooluga üle kallad 
Ja ma pean sinuga mingit kiirreageerimismängu mängima. 
Mis saab siis, kui ma ükskord enam ei viitsi iga käskluse peale reageerida? 
Kas see teeb midagi halvemaks? 
Peale sinu enesetunde ma mõtlen? 


Vahel olen ma nii meeletult väsinud. 
Ja ma ei saa siis minna ning oma inimestega koos olla. 
Sest kui kutsu käsklustele ei allu ning pidevalt läbi tema teele pandud põlevate rõngaste ei hüppa, 
Siis on kutsu ilmselgelt haige ning ta tuleb arsti juurde viia. 
Aga vahel tahab kutsu lihtsalt, et keegi teda kõrva tagant sügaks 
Ning laseks tal jumala rahus diivanil konti närida. 


Vara on veel ära lennata, kui tiivad ei kanna. 
Kuigi süda ja pilk liiguvad juba horisondi poole. 
Vara on veel kõigele käega lüüa, kui kõik pole kadunud. 
Palju head on möödas, aga see ei tee olevikku ju halvaks. 
Vara on tunda end vanana, kui meie aeg alles algab. 
Ma armastan sind küll, aga see ei tee ei mind ega sind täiuslikuks. 


Kui minu suurim unistus ja suurim hirm on üks ja sama, 
Kummale poole ma peaksin siis kalduma? 
Oh, elu ja selle lõputud paradoksid...

Mar 20, 2012

The price of happiness, the price of wisdom

Kui ma pole enne osanud Lauri Kaldojast vaimustunud olla, 
Siis nüüd vist veidike olen küll. 
Kui Leeni võttis omale kohuseks enne etendust ka novell läbi lugeda 
Ja end saabuvaks igati ette valmistada, 
Siis mina kasutasin teist lähenemist. 
Üritasin üsna valge lehena kohale minna, 
Kuigi uudishimu sai paratamatult minust võitu 
Ja ma koukisin Leenilt loo lõpu välja. Pidin teadma, noh. 
Seega, ma olin ähmaselt teadlik sellest, mis tuleb 
Ja mul oli kuhjaga ootusi. Ma kujutasin vaimusilmas üsna hästi ette, mis saama hakkab. 

Ja see etendus polnud milleski sarnane minu kujutlusele. 
Seega, minust tehti etenduse alguses kohe jälle valge leht 
Ja kõik minu eelarvamused ning kujutlused kustutati ära. 
Ma tunnistan ausalt, ma ei uskunud, et Kaldoja sellise monotüki välja kannab. 
Aga see oli tõeliselt hea ja tõeliselt ilus ja kurb ja traagiline ja usutav. 

Ma elasin kogu hingest kaasa tervele sellele draamale, 
Mis laval nende liiga-liiga põgusana tunduvate minutite jooksul toimus. 
Ma olin ühes kohas juba imelähedal isegi paari pisara poetamisele, 
Mis minu puhul on suur asi. 
Võta siis kinni, kas parem on olla naiivne ullike, kelle üle samas pidevalt naerdakse 
Või võrreldamatu geenius, kellest kõik hirmuga eemale hoiavad. 
Üksi on nad mingis mõttes ju mõlemad.  
Mõnda asja lihtsalt ei saa parendada, sest tasakaal on imehabras. 
Mõnikord tuleb lihtsalt leppida olemasolevate plusside ja miinustega, 
Sest lisades plusse, lisandub kiirelt ka miinuseid. 

Taas, imeilus tükike unustust Rakvere Teatrilt. 
Ja müts maha Lauri Kaldoja ees, kes kandis vähemalt minu silmis, 
Nii palju või vähe kui see ka ei tähendaks, 
Laitmatult sellise suure ja keerulise rolli raskust. 

Ma olen siiani veidike kurb nii Algernoni kui Charlie pärast. 
Kuidas lahendada võimatut dilemmat? 
Kuidas teha õnnelikuks kõik asjaosalised, 
Kui õnn on alati justkui miraaž, mida kunagi tabada ei õnnestu? 
Ja ometi tahaks nad nii väga õnnelikuks teha. 

Mar 19, 2012

You had my heart for a little while

Nii. Puhkus on nüüd läbi. 
Ja oo, mis eripärane nädalavahetus see oli! 
Tõeline ajarännak, kui nii võib öelda. 
Suurepärased stiilinäited nii nõuka- kui vabariigiajast. 
Tervitused siinkohal Värska töökatele tädidele, 
Kes karmi käega selles spas korda hoiavad! :D 
Me Leeniga saime ikka silmad peast välja häbeneda, 
Kui me rumalast peast veidi segadusse sattusime 
Ja omapäi asju korraldama hakkasime. 
No mis teha, tänapäeva kasvatamatud noored, 
Kellel tehnilist taipu rohkem kui aupaklikkust :P 
Piinlik küll, aga see nupuvajutus ei olnud just raketiteadus 
Ja sildike kabinetiuksel, et oodake väljas, tulen siis kui tulen, 
Oleks olnud äärmiselt kasulik :D 

Üldiselt saime oma raha eest maksimumi, 
Toit oli korralik ja tegevusest ei jäänud hetkekski puudu. 
Olgugi, et veekeskus oli sanatooriumist 300 meetri kaugusel, 
See jalutuskäiguke Värska mändide all oli isegi üsna ergastav. 
Ja jalad said põlvini kokku Värska tervistava mudaga. 
Üldiselt ma olen üsna vaimustuses kogu sellest kogemusest, 
Igasugu põnevaid asju sai proovida. 

Näiteks pärlivann, mis oli niiiiii mõnus. 
Ma otsustasin, et armastan mullivanne ja ülisõbralikke tädisid, 
Kes käivad ajal, mil sa ihualasti vannis lebad, 
Küsimas, kas lasta vanni sooja vett juurde ning käsib sul varbad vee alla pista :) 
Ja ma olin peaaegu unustanud, kui väga ma armastan ujumist. 
No hullumeelsus, kui hea oli pikas basseinis lihtsalt pikkusi ujuda. 
10-15 ringi järjest, rahulikult ja mõnusalt. 
Pärast olid lihased ka valusad :)

Täna on taas teatrikülastus. Ootan metsiku põnevusega. 
Deeem, kui ilus see olema saab. 

Ja ma sain omale täna uue nunnu ka! 
Ma olen õnnelik, õnnelik, õnnelik... 
Mul on maailma kõige nunnum tilluke mirdipuu. 
Tegin teile pilti ka: 

 

Mar 15, 2012

Now you're just somebody that I used to know...

Käisime teatris. 
Võib ka öelda, et kohvikus. 
Või hoopis unenäos. 
Ma armastasin iga hetke sellest. 
Peamiselt õhkkonda ja sõnu, sõnu, SÕNU! 
Kuidas suudab keegi küll selliseid sõnu reaalsuseks muuta? 
Intensiivsed pilgud, intensiivsed stseenid, täielik kadumine. 
Kui kõik läbi sai, oli pikk hetk täielikku vaikust. Mulle see meeldis. 
Ma oleksin vist üldse plaksutamata vaikselt ruumist ära jalutanud, 
Poleks tahtnud koos aplausiga ärgata, vaid selles samas unenäolises olekus lahkuda, 
Kõiki neid mõtteid ja emotsioone ühe jutiga edasi seedida. 
Pärast ärkamist on ju nii raske unenägu täies ulatuses jälle meenutada, 
Kõiki selle nüansse ja keerdkäike analüüsida. 

Arvan, et ma ei peakski seda tegema. 
Kogu see olemine oli ilus ja vaba. Veidi traagiline, veidi sürreaalne. 
Aga just selline, nagu see olema pidi. 
Läheksin seda vaatama ehk veel teine ja kolmas kordki... 
Aga kas sama unenägu, mis kordub õhtust õhtusse, ei kaota mingil hetkel oma võlu? 
Las ununeda detailid, las tuhmuda näod ja ilmed, las kaduda sõnad. 
Nii see peabki ju minema. 
Las ta kaduda kuhugi, sest emotsioon ja Teadmine on juba olemas. 
Eesmärk on täidetud. Ma tundsin suurt Armastust, aga see ei olnud tõeline. 
Ma tundsin suurt Valu, aga see kuulub mingisse teise maailma. 
Ma tundsin suurt Pettumust, aga lõpuks tuleb meil kõigil ju ärgata. 

Ma tean, et ütlen seda alati kõigi Rakvere Teatri etenduste kohta, 
Aga see oli parim asi, mida ma siiani näinud olen. 
Nagu ka kõik eelmised. Need kõik on olnud parimad. 
Kusagil väikeses riigis on väike linn 
Ja seal linnas, mäe otsas, just nagu legendide järgi kohane, 
Luuakse maailmu, luuakse unistusi ja unenägusid. 
Me käime sealt saamas tuld, mis aitab meil unistada, olla paremad, elada. 

Ma vaimustun, aga kas te saate seda mulle ette heita? :)



Why don't you walk out the door?

Oo seda lõputult segast ja arusaamatut maailma. 
Kihisev ja rabelev väike sipelgapesa, 
Kus igaühel on oma okas või oksaraag tassida 
Ning eneserebestamise kõrvalt on pea võimatu veel teistele kaasa elada. 

Karm tõde on aga see, et mida kurvem sa oled 
Ning mida rohkem sa oma kurbusest räägid 
Ja mida enam sa inimestelt tähelepanu ja silitusi palud, 
Seda üksikumaks sa jääd. 
Oh, need komplimendid, need on nagu narkootikum. 
Kui sulle juba korra on hästi öeldud, siis sa enam ilma ei saa. 
Ja mida aktiivsemalt sa seda lunid, seda kättesaamatumaks see muutub. 
Inimesed hiilivad salaja minema, kui nad aru saavad, et sa ainult egoboosti vajad. 
Kes ütles, et elu on lihtne? 

Kõik, mida me tahame, on olla aktsepteeritud ja jumaldatud ja armastatud ja hinnatud.. 
No ei ole ju palju soovitud, eh? :D 
Tahaks, et keegi tuleks, ütleks, et sa oled maailmas kõige ilusam ja parem, 
Lohistaks su päikeseloojangusse ära ja pühendaks oma eksistentsi sinu õnnele. 
Filmides ju pidevalt läheb just nii. 
Mul on kurb vaadata neid inimesi, kes selle momendi nimel kogu oma elu ootele panevad. 
Et enne seda päikeseloojangusse sõudmist nagu ei saakski mingit õnne ja ilu olla. 
Igatsevad ja valutavad ja nälgivad ja nutavad selle hetke pärast, 
Unistades vaid sellest rõõmust, mis tuleb, kui tuleb see inimene, 
Kes oma eluga muud teha ei taha, kui nende pead silitada ja ilusaid sõnu sosistada. 
Kui veab, siis ihaldab ta üle kõige muu ka tube koristada ja köögis võileibu vorpida. 

Ideaalset pole olemas. Ja elavat, võileibu vorpivat romantika käsiraamatut ei ole ka. 
Tuleb ikka ise kuidagi hakkama saada. 
Ideaalis ehk isegi leida mõni selline veidi tühja pilguga keskmine mees, 
Kes ei oska ei ratsutada, süüa teha ega riimida... 
Ja ta ise kuidagi poolvägisi kusagile varjulisemasse kohta ära lohistada. 
Et sel hetkel veel päikest oleks ja et see just õigele poole loojuks, 
Seda on juba ikka väga palju palutud. 
Aga kui veab, siis saab vähemalt sugu jätkatud või noh... 
Üheks õhtuks tegevust. 

Armsad tüdrukud, unistused on ilusad ja kõik.. 
Aga elu on ka päris ilus ja tegelikult võib üsna õnnelik olla ka üksi. 
Või sõpradega. Või perega. Või lemmikloomaga. 
Ja ükski sõber ei kesta teil väga kaua, 
Kui tema ainus eesmärk on teile 24/7 ilusaid asju kõrva pomiseda. 
Inimene peab ikka vahel sööma ja magama ka. 
Ja kui te pärast kõiki neid aastaid ikka veel ei suuda ilma kõlavate tõenditeta uskuda, 
Et te olete üsna geniaalsed ja kenad ja arukad ja armastusväärsed, 
Siis ei hakka te seda ilmselt iialgi uskuma. 
Seega: komplimentidest võib ka sõltuvusse jääda. 
Minge ravile. Asendage komplimendid šokolaadikommidega. 
Ja umbes kolme aasta pärast on teil juba reaalne probleem, 
Mis vajab reaalset tööd, et jõuda reaalse lahenduseni. 

Ma ei pruugi olla kõige õigem inimene seda ütlema, 
Aga armsad noored: tehke oma eluga midagi! 
Ohsa... See oli praegu iroonia tipp vist :D 
Olge õnnelikud. Või vähemalt teeselge, et olete, äkki hakkab külge. 
Naeratage, isegi kui ei tahaks eriti, 
Äkki tuleb siis põhjus tagantjärele. 

Sööge vitamiine. 
Ja unustage ära need kiusupunnid, kes teie tuju ära tahavad rikkuda. 
Isegi, kui valusad sõnad ära ei taha ununeda, 
Matke need kuhugi sügavale ja ärge mõelge neile. 
Maailm on kena, päike paistab 
Ja mis siis, et keegi arvab, et ainus hea asi teie juures üldse oli see, et te ei suitsetanud. 
Tehke üks sigarett ja ärge mõelge sellele, mis te nüüd siis olete. 
Et kohe mitte midagi head teis enam nagu polegi. 
Las mölisejad mölisevad. Te olete ikkagi üsna ainulaadsed. Ja toredad. 
Vahel hämaras valguses ja udusest peeglist on välimus ka üsna vaadeldav :) 

Minge, mu lapsed! Lennake laia maailma ja koguge tarkust! 
Järjekordne tarkusetund siinsamas blogis juba järgmisel korral. 
Või peale seda. 

Te olete vabad.

Mar 13, 2012

Kuidas mesilased seksivad?

Kevad on käes. Õhk on soe, päike paistab... 
Ma tahaksin nüüd kõik nurka visata ja puhkama sõita. 
Kohe reaalselt, päris ükskõik on kõigest, ma tahan ainult päikeselaigus lamada. 

Viimasel ajal ei oska ma siia mitte muhvigi kirjutada 
Ja asi ei ole ei depressioonis ega seikluste puudumises... 
Ma lihtsalt tunnen, et mu elu järgib ilmselgelt spiraali põhimõtet 
Ning kõik asjad muudkui korduvad ja korduvad. 
Ja mulle ei meeldi end korrata. 

Ma tahan midagi uut, midagi värsket, tahan, tahan, tahan... 
No ühesõnaga, tahan seda, mida ma alati olen tahtnud. 
Hinges heliseb igatahes hetkel suur kevad-suvine vabadus juba. 
Naistepäevaks saadud nartsisside lõhn on päevast päeva ninas, 
Ilma päikeseprillita enam kuhugi ei lähe 
Ja talvejope asemel on mõnus kevad-sügismantel. 
Vot, juba elangi täiesti teises tempos. 

Inimestel on kõikjal ilmselge kevadväsimus, 
Eriti paistab see teeninduses silma. 
No ei pigista enam teenindajast seda naeratust välja. 
Mina olen tark, pugin vitamiini ja rauda, mina lendan ringi oma kevadiselt helerohelises hämus, 
Aga ülejäänud maailm ei taha sellega kaasa tulla. 
Inimesed, nautige kevadet. 
Lähme linnast ära, joome kusagil rohelist teed, teeme midagi uut ja värsket. 

Mul on see kuu nii tihedalt tegevust täis, et endal hakkab ka hirmus. 
Nii palju teatrit ja puhkust ja lõõgastust.. 
Ja samas tahaks järgmise aasta palverännakuks veidi treenida ka, 
Hakata rohkem jala käima, tõsta vähehaaval oma kehalist koormust. 
Ega 800 kilomeetrit kusagil Hispaania mägedes ei ole naljaasi. 

Aga see nädalavahetus on puhtalt sanatoorseteks rõõmudeks. 
Ma kavatsen loksuda basseinis ja pärlivannis, 
Nautida valgusteraapiat ja soolakambrit... 
Ma kavatsen täiuslikult puhata. 
Jah. 

Ma soovin teile kena kevadet. 
Pange siis ikka tähele, kuidas loodus teie ümber muutub 
Ja nuusutage nartsisse, need lõhnvad tohutult mõnusalt :D

Päikest!

Mar 9, 2012

Welcome home.

Ma olen koduuuuuuuuuus :D 
Jubemõnna on ikka Rakveres lebotada, 
Sain juuksuris ka käidud ja olen päris inimese moega kohe :P 
Sõit oli üsna meeleolukas, paar uut tuttavat juures, 
Natuke sai naerda ka, kuigi ma ise mõtlesin ja ise naersin. 
Ma olengi selline imelik nohh, mis teha :) 

Nüüd on veidi puhkeaega, võimalus leboda ja ehk isegi veidi tukkuda 
Enne kui tuleb välja minna, tegus olla ja positiivseks hakata. 
Kuidagi läheb ikka nii, et ma tulen Rakverre metsiku rõõmuga 
Ja lahkun metsiku väsimusega. Ei õnnestu siin puhata :) 

Mis veel - mis veel? 
Ma elan nii igavat elu praegu veel, 
Kohe polegi miskit põnevat pajatada. 
Kui ma ei joo veini, siis ma mängin Simsi, 
Kui ma Simsi ei mängi, siis ma magan. 
Ma elan nagu mõni haige puusaga pensionär, 
Ainult et puusa asemel valutab mul kõht. 
Tere, mu armsad sõbrad, valuvaigistid! :D 

Ma tahan süüa ja magada hetkel. 
Hiljem linnas näeme! :)

Mar 5, 2012

After all this time

Elu läheb viimasel ajal nii põnevaks, 
Et endal on ka raske uskuda. 
No lihtsalt oleme kuidagi suutnud omale igasuguseid kogemusi 
Just märtsikuusse suutnud ahnitseda. 
Mitu teatrietendust, kino, sanatoooooorium... :D 
Deem, ma olen üliärev kõige selle pärast. 
Eriliselt ilus tulebki järgmine nädalalõpp, 
Kus neljapäeval on Rakveres Unenäokohvik, 
Mille ma nüüd ka lõpuks-lõpuks-lõpuks ära näen...
Ja reedel Värskasse. Oh, ma kavatsen seal nii täiuslikult lõõgastuda, 

Kui hing vähegi kannatab. 

Ma ei tea, mis aitas, olid need vitamiinid või mis, 
Aga maailm on jälle helgem. 
Vahel on mul endalgi raskusi uskumisega, 
Kui muutlik mu meel on ja kui lihtne on mind rööpast välja ajada. 
But no worries: 
Siiani olen ma alati kuidagi sadulasse tagasi roninud. 
Ju see peabki siis selline väike mäng olema. 
Kukun ja tõusen, kukun ja tõusen 
Ja püüan mitte kaotada usku paremasse tulevikku. 

Mul on ikka neetult vedanud, et mul selline ägedast ägedam korterikaaslane on. 
Ja mitte ainult: ka mõttekaaslane ja partner in crime. 
Me oleme lihtsalt tohutult ägedad koos. 
Ta võtab mu uitmõtetest alati vedu, kui need mõtted just liiga tihti kiirtoitu ei puuduta, 
Tuleb minuga reisima ja spaasse ja kuhu veel... 
Ja temaga koos on kõige ägedam unistada tulevastest seiklustest, 
Teha lõppematuid roadtrippe, laulda kõvasti ja valesti Eye of the Tigerit 
Ning kurta talle oma kõige kurvemat saatust maailmas :D 
Mida ma ilma temata teeksin, ma ei tea. 
Ta on mind vedanud läbi paksu ja vedela ning hoidnud mind liigagi tihti mõistuse juures. 

Sel nädalavahetusel on terve mu perekond jälle kodus, 
Vot see on supermõnus tunne ja teadmine. 
Ja perekonna all mõtlen ma nii bioloogilist kui muud perekonda :D 
Reedel saab jälle roadtrippida ja soovitavalt Tiigrisilma laulu üürata :D 
Muide, ma ei tea, mis mu autoga juhtunud on, 
Aga viimasel ajal annab täitsa raadiot kuulata. 
Kohe päriselt, Rakveres ja Tartus on probleemitu levi :) 
Ma olen üsna häppi selle üle. 
Mu musirull parandab end ise :D 

Nüüd ma lähen, leian netist mõne üüberhea kodujuustukoogi retsepti, 
Valmistun mõtteliselt kolmapäevaseks šoppingupäevaks Leeniga 
Ja unistan järgmisest kahest nädalavahetusest. 
Sest elu on hetkel hea ja ma kavatsen seda täiel rinnal nautida. 

Päikeselist esmaspäeva, mu kallid!

Mar 2, 2012

Sometimes it's awesome

Ma enam ei mäleta, millal ja miks ma viimati endast märku andsin, 
Aga vahepeal on asjad üsna kiiresti paremaid pöördeid võtnud. 
Ma olen käinud kodus, olen veetnud aega oma lemmikõdedega 
Ja lemmikvendadega, olen naernud ja nutnud, kaarte mänginud, 
Ööde kaupa üleval olnud ja üldjoontes lihtsalt paranenud. 

Nüüd on esimene praktikajärgne periood läbi, 
Ma olen käinud direktori vastuvõtul, 
Olen saanud õppetoetust, sõidutoetust, 
Silmapiiril terendab premeeriv puhkust Värska Sanatooriumis... 
Otsustasime Leeniga end poputada veidi, 
Saada üle talveväsimusest, minna ja lasta endaga teha 
Valgusteraapiat, istuda soolakambris, võtta pärlivanne... 
Muahhhh. 
Kõik on perfekto. 

Olgem ausad, aeg võtab taas helgemaid pöördeid. 
Ja nüüd, mu sõbrad... 
Vabandage mind, ma lähen, vean ühe pesumasina neljandalt korruselt autosse, 
Murran sellekäigus enda või Leeni selja... 
Ja püüan koju jõuda. 

Deem, ma olen megategus :D