Aug 30, 2012

Maniac.

Aru ma ei saa, kuhu on kadunud kõik põnevad blogid. 
Kunagi oli blogirull ikka pikk ja tihe, 
Nüüd pole nagu kohe miskit lugeda. 
Suures meeleheites olen ma juba peaaegu valmis 
Nelli Teataja ja SLolehe manu pöörduma. 
Kohe päriselt. 
Kõik head on kadunud või privaatsed, 
Aga need, kes veel kirjutavad, ei kannata lugemist. 
Ilmselt mu isiklik viga, aga ma ei suuda kannatada mingit üleliigset slängi. 
Kui tekst on ikka tihedalt selliseid uudissõnu täis, 
Et pidevalt oleks mingit eripärast sõnastikku vaja, siis mina lugeda ei taha. 
Ja mis uusim mood see on peoblogisid pidada? 
Ma olen üsna üllatunud,  ausalt öeldes. 
Kunagi, minu noorusajal, olid selliste fotode jaoks privaatsed albumid 
Ja selliseid jutte sai pohmakahommikuti ainult peoseltskonnaga tagantjärele arutatud. 
Issand, ma olen vanaks jäänud. 
Päriselt. 
Tahaks ainult kusagil soojas tukkuda ja aeg-ajalt mõne pasteedileiva pintslisse pista. 
Tähendab, kõike kõrvale jättes. 
Min küsimus oli: kus on kõik lahedad ja sisulised blogid? 
Kirjutage midagi loetavat nüüd siis, keegi! :)

Aug 29, 2012

Share my darkness my darling

Pimeduses on midagi uskumatult romantilist. 
Nii ööpimeduses kui ka selles palju mustemas, 
Mis elab meie sees. 
Midagi üllast ja valusat on selles. 

Korraga on tõesti kõik möödas, 
Sinu ümber on täielik vaakum, täielik vaikus. 
Kõik, mis alles tundus oluline ja tähtis, 
On vajunud tahaplaanile ja sa seisad ihuüksi. 
Keset seda kuuma, hingematvat pimedust. 
Mida sa teed? Kuhu sa lähed? 
See võib olla valus, see võib tunduda lootusetu... 
Minu jaoks on see pimedus nagu vana tuttav. 
Ma tunnen igat tema tahku, ma oskan tema tujukusega arvestada ja üksindust oodata. 
Mitte sellist üksindust, mida te kõik nüüd ette kujutate. 
See üksindus on läbiv, see algab su peast ja lõppeb su ümber. 
See ei tähenda vaikivat telefoni või paari nädalat tegevusetust. 
Minu pimedus algab minust endast ja haarab mind nii jäägitult, 
Et kedagi ega midagi minu ümber enam ei ole. 
See on vana tuttav, kelle kaissu on kuidagi lihtne ja turvaline vajuda. 
Ta ootab mind pidevalt, kannatlikult, ustavalt. 
On vaja uskumatult palju jõudu, et sellest uuesti välja tulla. 
Nagu vana tuttavaga ikka, on vaja teda tunda ja teada ta nõrkusi. 

Kui minu ümber ja sees on selline pimedus ja vaikus, 
Ei talu ma tegelikult absoluutselt mitte mingit lärmi enda ümber. 
Ma ei salli seltskondi ja juttu, ma ei taha valju muusikat ega päikesevalgust. 
Ja mida aeg edasi, seda üleliigsem tundub kõik peale selle sisemise vaikuse ja pimeduse. 
Irooniline, kui turvaline ja samal ajal nii õudne miski võib olla. 
Esimesed hetked on nagu armumine: 
Sa tead, et peaksid end kuidagi jalgupidi maas hoidma, 
Et peaksid asja mõistusega võtma ning sellele veidi vastu panema. 
Aga tunne on nii rahulik ja isegi hea, et sa lased endal kõigest hoolimata vajuda.
Ja nii lihtne on lasta endal ära kaduda, 
Kõigest loobuda, lasta maailmal minema libiseda... 
Võitlemine on raske. Võitlemiseks on vaja jõudu ja abi. 
On vaja eesmärki, mille nimel võidelda. 
Ja kõik tundub nii tähtsusetu, nii kauge ja nii hägune.

Samas on üllatav, kui vähe inimesed su kõrval asjast jagavad, 
Kui sa vähegi viitsid veel pingutada ja naeratada. 
Paar nalja, natuke itsitamist, ja keegi ei saa arugi, mis toimub. 
Aga vaikselt-vaikselt triivid sa neist eemale. 
Ja tahaks ju nagu hüüda, et nad su ära ootaksid, 
Et nad ei annaks alla, et sa tuled ühel hetkel tagasi.... 
Aga sa ei tea isegi, kas see ikka on nii. Ja kas sa tegelikult tahad ikka, 
Et kusagil taustal rabeleksid ja sinu rahu häiriksid. 
Selles vaikuses ja pimeduses pole sa enam isegi kindel kas nad on piisavalt olulised, 
Kas sa ikka tuled kunagi tagasi või mitte. 
Pimedus annab sulle võimu. Usud või mitte. 
See võtab ära kogu nõrkuse, armastuse, lootuse ja valu. 
Ning vahetab selle kõik täiesti uue valu vastu. 
Vana, tuttava, turvalise valu vastu. 
Tuimus, ükskõiksus, üksindus... 
Need kõik on omamoodi valusad. 
Aga samas on nii vaba olla, sest miski ei loe. 

So long and good night! 


Aug 26, 2012

Sünnipäev, mida keegi kunagi ei unusta

No kui ma arvasin, et Foxy isa juubel oli lahe läbu, 
Siis Foxy enda 25. sünna tähistamine oli lausa unustamatu! 

Algas kõik üsna tagasihoidlikult. 
Minu sistad saabusid Rakverre alles kella seitsmeks, 
St tund enne sünnipäeva teadaolevat algust. 
Varsti oli ka juubilar ise kohal ja mukkimismaraton võis alata. 
No päriselt. Mina panin ühe keskmiselt kortsus pluusi selga, 
Riputasin kivikesed kõrva ja mökkasin mokad ära. Valmis. 
Neil oli hull jama mingite selliste asjadega, 
Mis minu aju päris keema ajavad. 
No et kas panna juuksed kinni või jätta lahti. 
Kas koolutada või sirgendada ja kui koolutada, siis kas sisse- või väljapoole. 
Ja oo õudust, kui see üks kindel topp, mida kanda oli plaanis on maha ununenud! 
Hea, et me paari tunni möödudes siiski liikuma saime... 

Alguses oli tagasihoidlik istumine Art Cafes. 
Täitsa nunnu. Oli snäkke ja jooki, sai lobiseda ja naerda... 
Hea, et see koht tühi oli enamuse õhtust, 
Me oleks kellegi romantilise kohtingu oma hirnumisega päris ära rikkunud... 
Aga me olime asjalikud ka: 
Asutasime Rakvere uue kurikagängi ja võtsime üle linnatänavad. 
No vähemalt jutu järgi, kellelgi pole veel kurikaid, millega oma võimu tõestada :D 
Tegime kindlaks, et torti saab keeta, aurutada, friteerida ja praadida. 
Aga aurutamine on kõige tervislikum. 
Ja loomulikult sai vanu häid aegu meenutatud. 
No ikka täitsa kobe pidu! :))) 

Kella kaheteistkümneks olin ma rahva Mjausse ära viinud 
Ja valmistusin koju magamaminekuks. 
No see plaan ei läinud päris nii, nagu loodetud. 
Kuidagi jõudsin ma selle öö jooksul imetleda veel muinastulesid, 
Üllatada rohkem kui paari inimest, 
Leida omale kaaslase, kes minuga kella viieni hommikul kaasa sõitis, 
Pidada oma naiivsele kaaslaselepika loengu naiste psühholoogiast 
Ja võrrelda pikalt ning põhjalikult Volvo ja Swifti plusse ja miinuseid. 
No ikka täie raha eest. 

Ja kui ma siis kella poole kuue ajal koju laekusin, 
Koeraga õues ära käisin, riidest lahti sain ja hambad ära olin harjanud, 
Helises telefon ja meie sünnipäevarahvas oli valmis liikuma. 
Noh, jah. Riided selga, kott kaenlasse ja linna tagasi. 
Ning kogu sellele päevale iseloomulikult ei tulnud sellest sugugi selline kiire sutsakas, 
Et viskad kõk koduukse juurde ära ja keerad magama. 
Oo ei, sest seltskond oli mingil hetkel mind oodates otsustanud seenele minna. 
Piduriietes, teemoonaks kaasas pudel šampust, üks inimene pagasnikus... 
Ideaalne plaan. 

Hoolimata teeliste kõlavatest soovidest võtsime suuna Kadila metsadesse. 
Noh, me polnud veel õieti linnapiiri ületanud, 
Kui meie pagasniku-inimene karjuma hakkas ja rääkis meile ulmelisi lugusid kalakonksudest. 
Peale paari teeauku ja üht ringteed pidasime siiski korraks kinni. 
Ja meie pagasniku-inimene väljus oma koopast koos spinninguga seljas. 
Jh, tuli välja, et ta ei valetanudki. 
Õnneks polnud konks läbi naha läinud, 
Aga tema riiete päästmine võttis meil tubli pooltunnikese kindlasti. 
Isegi üks auto jõudis kinni pidada ja oma abi pakkuda. 
Jeahhh. Aga lõpuks saime siiski edasi liikuda. 
Ma tunnistan, et eksisin vähemalt paar korda teelt, 
Me pidime tagurdama ja ringi keerama uskumatutes tingimustes.. 
Seltskond oli lärmakas ja rohkem kui natuke lõbusas tujus... 
Tee oli jube ja auto oli madal. 
Lõpuks jõudsime me kohta, kust meie raudne suksu meid enam edasi vedada ei saanud. 
Leidsime ühe sitaseene, tegime tonni fotosid, 
Lammutasime kingi, hävitasime riideid ja šampanjat, 
Veeretasime heinapalle ja rikkusime täielikult koidikul looduses valitseva rahu. 
Aga naerda sai rohkem kui tavaliselt nädala jooksul, 
Kogu see värk jääb väga-väga kauaks meelde.. 
Ja üldse, millal siis veel täielikke lollusi teha, '
Kui mitte 25-sena, kui sa peaksid olema eriliselt vastutustundlik ja normaalne? 
Ma kahtlen, kas meist kunagi normaalseid inimesi saabki... :D

Aug 25, 2012

Ja selle peale vanad eestlased...

Polegi siia liiga pikalt enam midagi uut kirjutanud. 
Peaaegu nädal on möödas. Saagu siis uus postitus! 
Ja postitus saab. 

Täitsa lõpp, varsti on jälle kool ja Tartu-elu. 
Ma ei oska lausa seisukohtagi võtta, 
Sest mõneti tundub kõik täitsa lahe, 
Aga samas ikka päris kurb ka. 
No kuigi, olgem ausad, peale seda tänast 
Rebaste suguvõsa juubelipidu ei ole enam miski kunagi naljakas vist... 
Ma pole enne sellisel olengul käinudki :D 
Väga silmiavav kogemus :D 

God, ma tahaksin, et mul oleks actually midagi asjalikku öelda. 
Noh, jagada kogemusi või õpetussõnu... 
No täna ei tule siit midagi sellist. 
Tiksun aga vaikselt sügisesse, 
Olen korraga üsna rahulik ja üsna kurb, 
Ootan ilmselt järgmist suurt eesmärki ja ülesannet. 

Aaa, ja üks asi veel: 
Peale selle ulmelise puntratantsu, mida ma täna nägin, 
Tekitas teise südantpeatava situatsiooni mu kallis koer. 
Ta on välja nuputanud, kuidas oma omanikule kätte maksta selle eest, 
Et too tundideks kusagile juubelile kaob ja ta üksi jätab. 
Tulen koju, avan ukse, vilistan, hüüan... 
Toas on vaikus. 
Süütan tulesid, kobistan treppidel, ei midagi. 
Siis liikusin ma juba päris ettevaatlikult, 
Sest olin valmis iga hetk oma koera külmale ja klaasistunud silmadega laibale komistama. 
Ma leidsin ta muide teiselt korruselt. 
Tekkidesse mähkununa. 
Täiesti elusana ja nii. 
Lihtsalt, noh, laisk. Või kiuslik. Ilmselt mõlemat. 
Oma omaniku nägu ikkagi :D 
Vastik väike kriip... Ma olin valmis juba nutma.. 

Aug 20, 2012

EHH, F

Nüüd on siis ka hiphop festar üle tšekitud. 
See on iseenesest hea, sest kogu asi oli väga äge. 
Ja samas ohniikurb, sest sellega on augusti suuremad üritused ammendatud 
Ja nüüd võib ametlikult sügisesse piiluma hakata. 
Mitte, et mul miskit sügise kui sellise vastu oleks... 
Lihtsalt elumuutus ei kutsu esile vaimustunud oigeid. 

Eniveis. Me rääkisime Eesti Hiphop Festival 2012-st. 
Enamus asju oli ikka väga hästi. 
Ja vahele oli mõni asi, mis eriti hästi ei olnud. 
Jõudsime Leeniga kella poole viie ringis kohale, 
Saime auto pargitud, jätsime suurema  asjahunniku esialgu ratastele 
Ja hiilisime luurele. Paarsada meetrit läbi metsa, 
Piletiost läks üsna valutult, alale lasti ka sisse... 
Segadus  kämpingute kättesaamisega päädis sellega, 
Et me paradeerisime nagu kahenaiseline turvatiim ala ühest otsast teise kolm korda järjest. 
Aga täitsa kenasti läks. Noh, arvestades, et meie kummagi nimi broneeringul ei esinenud. 
Ühe suvalise allkirja vastu anti võti kätte nigu niuhti. 
Ma võin õigustuseks ainult öelda, et me ei röövinud kellegi majakest, 
Me tegelt ka pidime selles putkas ööbima. Riili. 
Siis viskasime kodinad maha, kondid nurka ja jäime ootama. 
Paar tundi hiljem olid ka meie kaaslased kohal. 
Muusika oli täiega mõnus ja kostis eriti mugavalt majakese juurde ära ka. 
Noh, laisad nagu me oleme, ega alati ka ei viitsinud lava poole kõblata, 
Kui miskit huvitavat sealt kostma hakkas. 
Mina näiteks võin ausalt öelda, et kuigi Kenny tundus lahe, 
Lebasin ma tema esinemise ajal selili naril ja õõtsutasin seinu kaasa. 
Esimesel päeval nägingi ma reaalselt ära ainult Öökülma, Chalice´i, 
Okym(a?) Riimi ja A-Rühma. Aga vägev oli ja mulle meeldis. 
Eriti Chalice, kelle vanemad lood olid nagu Blast From The Past ja eriti vägevad. 
Öösel oli magamine muidugi raskendatud, 
Sest ilmselgelt toimib ka sellistes kohtades looduslik valik 
Ja nõrgemad, kes tahavad magada, peavad vanduma alla tugevatele, kes tahavad pidu panna. 
Lõpuks tõstsin mina kui nõrgem muidugi mässu. Ja tugevamad läksid ära :D 

Teine päev algas tuumakatastroofiga. 
Sellist pohmakat pole vist inimkond veel tundma õppinud, 
Mida ma tol hommikul põdesin. Väga valus. Väga-väga valus. 
Hommikul saime kemmergus tuttavaks meeldivate tüüpidega, 
Kellest üks marssis rõõmsalt koos meiega naiste peldikusse, 
Sellisesse, millel uksi pole, ja vestles meiega terve aja.  
Peaaegu oleks kätt ka hoidnud. Kui meeldiv...
Kogu see värk oli seal üldse kuidagi kehvasti korraldatud. 
Kuus transporditavat putkat ja üks paikne puust majake, 
Millel ei olnud uksi ega vaheseinu. No palun. Pidev probleem. 
No mitte meestel muidugi, need keerasid heal juhul üldsusele selja lihtsalt.
Halva enesetunde väljamagamiseks kulus igatahes mitmeid tunde, 
Paar maagilist tabletti ja nii laulusõnade kirjutamise workshop kui open mic. 
Aga kella viieseks Grässhoppase esinemiseks olin ma tagasi rivis. 
Ja me nägime tuttavaid, ümisesime laulukesi ja tundsime end jälle elusana. 
Või umbes nii. 
Siis oli pikem paus, passisime kämpingus, kuulasime kaugusest mussi 
Ja valmistusime õhtuks, kuhgu olid planeeritud Suur Papa, RLV-tüübid, 
Tommyboy, Abraham ja Põhja-Tallinn. 
Ilmselt oleks kõik ka plaanikohaselt läinud, 
Kui ma poleks kõnet saanud oma suurelt sõbralt ja Tema Lordlikult Kõrguselt, 
Kes vajas kiiret transporti Viljandisse. 
Nooo, see nõudis üksjagu diplomaatiat ja läbimõtlemist, 
Aga ära tegime ja hakkama saime. 
Mul jäi muidugi nii mõnigi nimi nägemata sellepärast, 
Aga vähemalt sai kedagi aidata ja nii... 

Pühapäeva hommikul oli plaanis kella kümnene start Rakverre. 
Aga see langes muidugi kohe ära, kui me Leeniga kell üheksa ärkasime 
Ja aru saime, et teised ei kavatse lähiajal liikuda. 
No natuke plaanimist ja karjumist ja vaidlemist 
Ja avastamist, et ma olen kahe auto peale ainus autojuht, kes kaine on, 
Hiljem, käisin ma tanklas, ostsin selle ühekordsetest alkomeetritest tühjaks 
Ja peale pikka kaalumist startisime me kell kaksteist Elvast. 
Phuuhhh.. 
Raske, aga vägev oli. 
Tahaks juba praegu tagasi minna. 
Ja suve lõpetamiseks oli see tõeliselt mõnus üritus.

Tervitused kõigile tugevatele, kes kohal olid 
Ja neile, keda polnud: me anname teile võimaluse end järgmisel aastal parandada!

Aug 14, 2012

After all these years

Palju õnne sünnipäevaks, ema! 
Täna on sinu päev ja see väike tagasihoidlik postitus on sulle. 
Meil on olnud üksjagu torme ja lainetust, 
Aga päris palju pikki jutuajamisi ja teineteisemõistmist ka. 
Ma pean tunnistama, et mulle on peamiselt meeldinud need rasked ajad, 
Kus pole aega lahata üksteise iseloome ja puudujääke, 
Kus vestlused käivad peamiselt kolmandate osapoolte ja asjaolude teemal 
Ja kus meid ühendab selline us against the world tunne. 
Need on ajad, kus ma tõesti tunnen, et me saame kõige mõnusamalt läbi :) 

Ma ei jõua vist kunagi üles lugeda kõike, mille eest ma sulle tänu võlgnen. 
Tasumisest rääkimata. 
Sa oled üks tugevamaid inimesi, keda ma tean. 
Ja minu roosa mannavahu-maailma jaoks ikka liiga realist :D 
Niisiis oleme me erinevad. Aga samas olen ma kindel, et see on hea ka. 
Me oleme üskteist metsikult kasvatanud ja sundinud kastist väljapoole mõtlema. 
Mina oma pilvedes hõljumise ja boheemlusega, 
Sina oma praktilisuse ja mõistlikkusega. 
Ma olen su elu ikka üksjagu raskeks teinud. 
Mis ma öelda saan? 
Nii paljudel kordadel on olnud kõige lihtsam olla iseenda kõige hullem variant. 
Ei mingit pingutamist, ei mingit tõestamist... 
Sa said ikka päris suurel osal kordadest passiiv-agressiivselt enda kaela 
Kõik minu suured ja ülekeevad negatiivsed emotsioonid. 
Neid oli mul ju mingil ajal ikka rohkem kui mõnesse inimesse ära peaks mahtuma :D 

Aga kes ma ilma sinuta oleksin? 
Minu elu on siiski ülimalt lihtne ja ilus. Mitte tänu mulle endale, ilmselgelt. 
Ma olen väga palju saanud. Väga palju vabadust, väga palju võimalusi, 
Väga palju materiaalset kindlust ja mugavust. 
Ma ilmselt ei ütle seda kaugeltki piisavalt tihti, 
Aga ma ei ole siiski täiesti tänamatu :D 
Ma lihtsalt ei ole sõnadega eriti hea, kui asi puudutab sind. 
Siis kukubki kõik välja kuidagi iroonilise ja tobedana, 
Kuigi ei ole nii mõeldud. 

Ja kogu selle pika piibli mõte on järgmine: 
Palju õnne sünnipäevaks! 
Ma ei luba, et ma sulle tulevikus kuidagi vähem muret valmistan, 
Aga ma võin puhtast südamest kinnitada, 
Et kõik minu apsakad, õnnetused, äpardused ja prohmakad 
On juhtunud täiesti planeerimatult ja parimat soovides. 
Päriselt :D 
 

Aug 12, 2012

Ebaterve 2012

Nojah. Ma kohe ei teagi, mida öelda. 
Kaire sünna Võsul oli nädalavahetuse helgemaid hetki. 
Puha grilli ja torti ja värki, no täitsa lõpp, 
Kui täisõginud ma õhtu lõpuks olin. 
Aga lahe oli ka ja ma ei kahetse midagi, 
Kuigi see oli puhas enesekontroll, mis kogu seda toitu minu sees hoidis :D 

Edasi läks juba sürreaalsemaks. 
Ikka päris kõvasti kohe tegelikult. 
Korjasin Anneli kaasa Võsult ja Leeni Rakverest, 
Tegime all-girls-roadtripi Udrikule, 
Passisime üllatavas kaheautolises järjekorras, 
Sest korraldajad nõudsid sisenemisel nimede kirjapanemist. 
Üsna vaimustav, eriti, sest aja kokkuhoiu mõttes lubati allkirjad ära jätta. 
Tegime veel nalja, et kuna Facebooki attendiga oli pilet eurokas odavam, 
Kas nad siis pärast nimede alusel vahivad lõustaraamatust, kes ma olen.. 
Ja mis siis saab, kui ma valetasin? :D Kas arve tuleb hiljem koju? :D 
Igastahes testisime Sookiet ja iseendid sellel niitmata heinamaal, 
Kus oli parkla ja kontsertala. See, et kogu plats kohutavalt pime oli, 
Ma isegi ei räägi, aga kas veits niita poleks saanud seda värki? 
Igastahes olid Hapud Viinamarjad üsna hapud, 
Ma suutsin Andrese endast välja ajada 
Ja Kurjamit kuulasime Leeniga ka autost. 
Kuna me jõudsime tegelikult kohale alles kella kümneks õhtul, 
Siis ma ei tea, mis toimunud oli, aga kogu graafik oli nihkunud tund aega edasi. 
Või tähendab, see oleks isegi peaaegu okei olnud, 
Kui kõik asjad oleks tund aega hiljem juhtunud, 
Aga millegipärast püüdis korraldustiim just Lordi ja TMF-i ajal graafikusse tagasi jõuda. 
Et siis kõik teised said teha oma asja, aga nemad said teha viis lugu. 
No tänks. Ma olen ikka superõnnelik, et maksin 4 eurtsi, 
Et vaadata, kuidas bändid järjest helimehele õpetavad, kuidas pulti kasutada. 
Kolmest mikrist laval vähemalt üks ei töötanud. Vahepeal ei töötanud kaks. 
Monitorid, nagu ma aru sain, olid lihtsalt tummad. 
Helimees ise oli selline noor ja nunnukas, 
Selline, kelle suhtes ei suutnud otsustada, kas anda talle nuga või karamelli. 
Tore muidugi, et noortele võimalus antakse, 
Aga kui sa korraldad festarit, siis oleks teatud annus professionaalsust ülivajalik. 
Näiteks inimesed, kes lavale midagi rääkima ronivad, ei peaks olema vastikult purjus. 
Ja korraldustiim ei peaks lavale juhtmeid sättima minnes rabama mikrit 
Ja oma kaheldavaid teadmisi ja oskusi mikri kaudu avalikkuseni tooma 
Ning üritama bändi paika panna. Pole just väga hea toon, you know. 

Bändidest oli kahju, endast ka. Rahast ja ajast muidugi. 
Õnneks oli esinejates professionaalsust, mida korraldajatel nappis 
Ja nende esitused silusid veidike neid marulisi tundeid. 
Oli ikka hetki, kus oleks tahtnud häbist maa alla vajuda. 
Ja siis tekkis küsimus, et mida tegi turvatiim, 
Kui neid vaja oli? Kui inimesed lavale ronisid, laive segasid, 
Mikritesse mörisesid ja kaaskannatajaid veelgi enam kannatama panid. 
No tõesti, ma olen ülirõõmus, et Euroopal ja Eestil on raha üle 
Ja nad jagavad seda noortele igasuguste põnevate asjade tegemiseks, 
Aga see õhtu oli nagu mõne süva-anarhisti märg unenägu. 
Ikka üsna verinoori nägusid tuli siidritopsidega vastu, 
Bändid pidid oma lava ise vere hinnaga kaitsma, 
Heli oli puhas pullisitt ja korraldajad olid ilmselgelt nii täis, 
Et tegid mõnele nõrgemale peolisele silmad ette. 
Sorri. Ma olin karm. Aga see kogemus oli ka. 

Aug 11, 2012

Listens like spring and talks like June

Ma ootasin, et sind näha. 
Lugesin minuteid ja sekundeid ja tunde. 
Kui sa lõpuks tulid, jäi minu sisse pettumus, 
See hetk polnud kuidagi sarnane minu kujutlustele. 
Millegipärast olin ma kindel, et sa igatsed mind vähemalt sama palju, 
Kui mina sind kogu selle aja igatsenud olen. 
Ma olin veendunud, et just siis, just sel momendil 
Vaatan ma su silmadesse ja näen kõike. 
Saan lõpuks teada, mida sa tunned ja mõtled. 
Kas tasubki üldse mainida, et midagi sellist ei toimunud. 
Sa naeratasid, ma tegin sama. 
Me vahetasime paar tühja fraasi ja naersime pingutatult. 
Mina ootasin ikka veel. 
Et tuleks vähemalt julguski sul käest kinni võtta. 
Aga kõik läks just nii, nagu alati. 
Meil olid loetud sekundid, mille sisse mahtus hästi palju mittemidagit. 
Siis sa kadusid ja mina püüdsin sellest mitte hoolida. 
Kuni järgmise korrani, mu armas. 
Ma luban, et siis mõtlen ma vähem ja lihtsalt võtan su käe. 
Unistusi peab ju olema... 

Taevast sajab vett ja maailm on kohutavalt vaikne. 
Igasuguseid mõtteid kipub pähe. 
Aeg liigub liiga kiiresti. Ja inimesed tormavad. 
Vahel mõtlen ma, et öö on ainus aeg, kus on veel võimalik hingata ja rahulikult võtta. 
Öö kuulub meile, mu armas. 
Tühja sest unest ja magamisest! 
Ma tahan veeta pikki öid, kuni suvi ja mingigi soojus veel kestavad, 
Et lonkida rannas, vaadata tähti ja mõelda suuri mõtteid. 
Sügis tuleb liiga kiiresti. 
Kohustused pressivad peale ja elu läheb jälle igavaks. 
Aga meil, mu kallis, on suve viimased päevad. 
Kasutagem neid. 

 

Aug 8, 2012

Nothing accidental about it...

Ma ketran ennast pimeduses väikeseks vihaseks palliks. 
Väljas sajab vihma ja mu maailm on kohinat täis. 
Vihmakohinat ja vihakohinat ja hingamiskohinat ka. 
Millal ma kogu rõõmust ilma jäin? 
Millal kõik need väikesed asjad lõppesid olemast ilusad? 
Kogu mu maailm keerleb nüüd vaid ümber mõne üksiku inimese, 
Kellega ma veel kuidagi suudan koos olla. 
Ma tunnen end täiesti rõõmutu ja tühja ja kuivana. 
Isegi pisaraid ei voola enam. 
Kuidas elada rõõmutus maailmas? 
Kuidas ravida miskit, millele sa enne pole mõelnudki? 
Millal kõik meie tunded ja olemine nii väsitavaks ja eemaletõukavaks muutusid? 
Millal me üksteise kuulamise ära lõpetasime? 

Kõik on pime ja kohinat täis. 
Ja kõiges on nii palju valu. 
Need, keda ma igatsen, on kadunud ega tunne huvi. 
Need, kes mind pidevalt ümbritsevad, tunduvad ahistavad ja ükskõiksed. 
Ja ma ei oskakski vist midagi rääkida, isegi kui keegi küsiks lõpuks õigeid küsimusi. 
Aga keegi ei küsi. Kõik on liialt ametis rääkimisega. 
Issand, ma ei tea, kui kaua ma veel kuulata suudan. 
Tühjad sõnad, kohusetundest pakatavad naerud, kohatud naljad, 
Nii jubedalt tavalised ja igaveseks lahenduseta jäävad probleemid. 
Millal maailmast õnn otsa sai? 

Auto on lõpuks lihtsalt auto. 
Ja maantee on lihtsalt maantee. 
Inimesed on inimesed ja neil pole sinu jaoks aega ega tähelepanu. 
Ning maailm on lihtsalt maailm. 
Üks väike vihane kera keset pimedat kohisevat universumi. 
Kas seda nad nimetavadki täiskasvanuks saamiseks? 
Ma ei tea. Aga rääkida ka kellegagi pole. 

Kas lõpuks ongi nii, 
Et tuleb end vastikult täis lakkuda, et oleks tore? 
Ja kõik olulise jätame märkamata, et oleks lihtsam? 
Kui palju sõnu ma olen alla neelanud, et.. 
Ja kui palju sõnu olen ma kuulnud ja meelde jätnud. 
Kõik muudkui räägivad, keegi ei tea... 
Ma olen nii absoluutselt ja läbinisti väsinud, 
Et isegi õiged inimesed ja õiged küsimused ei aita vist enam. 
 

Aug 6, 2012

Nii. Nüüd on siis rambitatud ja puha. 
Päris adekvaatne oli iseenesest. 
Bändid olid mõnnad ja vihma me ka eriti kaela ei saanud. 
Und sai neil päevil vähe muidugi, 
Aga eks see festari-värk nii käibki. 

Vahepeal suutis meie meespere mind muidugi üsna endast välja viia. 
Ja ma avastasin, et mu sõnal on ikka üllatavalt vähe kaalu, 
Hoolimata sellest, et me liigume ringi nii-öelda minu autos 
Ja nii-öelda minu graafiku järgi. 
Õnneks tegid Smilers, Emerald, HND ja Def Räädu kõik negatiivsed emotsioonid heaks. 

Ma olen nii vastikult väsinud sellest, 
Kuidas inimesed minuga käituvad. 
Või sellest, kuidas ma lasen neil endaga käituda. 
Ma olen täiesti oksendamiseni tüdinenud, 
Et inimesed loobivad täiesti küündimatuid hinnanguid 
Ja arvavad, et nad tunnevad mind. 
Kuraditki. 
Isegi kuradi 25 aastat kooselu ei anna teile mitte mingit õigust 
Arvata, et te teate, mida ma teen ja kuidas ma mõtlen. 
Ma olen väsinud. Väsinud ja vihane ja solvunud. 
Ja ma ei taha enam. Te ei kujuta isegi ette, kuidas ma enam ei taha. 
Ma ei ole mingi kuradi ühiskondlik vara, 
Mida oma lõbuks lahata ja kritiseerida, seltskondliku vestlusena kasutada 
Või ma ei tea mida veel. 
Mul on sellest kõigest siiber. 

Viimasel ajal on küll selline tunne, 
Et kusagil pole mitte mingit õiget elu. 
Ei ole kodus, ei ole väljas. 
Hetkel ei suuda ma välja mõelda ühtki inimest, 
Kellele ma näole tahaksin anda. 
Kõik oleksid nagu korraga segi läinud. 
Kui ei väntsutata ja togita, 
Siis kasvatatakse ümber ja pannakse ikka täiega ära. 
Kõigil on vist jube hea olla pärast seda või ma ei tea. 
Et kohe grupiviisiliselt ja isegi sellised kujud, kes minust üldse miskit ei tea. 
No palju õnne tervele maailmale siis. 
Minu jaoks selline käitumine küll midagi paremaks ei muuda, 
Aga tore, kui teil hing sees laulab vähemalt. 

Ma olen viimased paar nädalat lihtsalt nii kuri ja kurb olnud, 
Et mitte miski ei tundu selle väljendamiseks enam piisav. 
Ainult kusagil pimedas vaikselt raevust väriseda, 
See ongi kõik, mida ma teha saan. See ongi minu osa. 

Te ei tunne mind tegelikult. 
Ausalt ka. 
Teil pole mitte pagana tillematki ettekujutust, 
Kes ma olen ja kuidas ma mõtlen. 
Ma soovitan teil soojalt oma tegude ja mõtetega veidi ettevaatlikum olla. 

Aug 2, 2012

Kops kiunub, aga vähemalt on tuju tibens-tobens...

Ma olen keset kuuma suve suutnud ikka korralikult haigeks jääda. 
No tõsiselt, autode konditsioneerid on puhta kurjast. 
Siin ma siis olen, plaanid ja graafikud on ees, 
Aga mina nuuskan ja rögisen ja kannatan. 

Aga mul on häid uudiseid ka. 
Nüüd ma isegi julgen sellest juba kõva häälega rääkida. 
Täna peaks meie perre uus liige saabuma. 
Ja kuigi te nüüd kõik arvate, et keegi meie naisperest hakkab poolduma, 
Siis nali on teie kulul, sest ma räägin uuest autost hoopis. 
Murtud südamega saadan ma oma kapsaussi parematele jahimaadele 
Ja toon täna koju hoopis ühe loojuva päikese karva Suzuki Swifti. 
Juba on pesukotti laaditud ta katusereelingud ja varuvõti, 
Kõik panipaigad ja sahtlikesed on ära tühjendatud 
Ja ma olen teda vähemalt viis korda vaikselt silitanud. 
Nagu annaks lemmiklooma vanas eas varjupaika, noh. 
Aga põnevus on ka hinges. Ikkagi uus masin. 
Noh, täna õhtul algab ametlikult mu elus aeg, 
Kus inimesed mind linnas enam ära ei tunne 
Ja kõik sõbrad lepitud kohtumispaikades nõutu näoga ringi vahivad. 


Homsest on Rock Ramp, seega: kes tahavad uut autot kaeda 
Või niisama kokku saada ja mu pimedas punasena hõõguvat nina näha, 
Siis võtke ühendust. Muidugi on alati ka võimalus kogemata kokku joosta :) 
Issand, kui ma nüüd veel ellu jään ja terveks saan, 
Siis veedan ma ülejäänud suve kampsunis vms :D 


Tervitused teile Rakverest, Tallinnast, Kiilist, Viljandist ja Suislepast! 
Kõik need kohad on mul plaanis nädalavahetusega läbi käia.. 
Päikest ja tervist!