Dec 30, 2014

I know you lie, 'cause your lips are moving

Kokkuvõtteid saab homme teha. Aga hetkel olen ma lihtsalt niiiiiiii vihane ja haavunud ja solvunud, et... Tahaks karjuda, ausalt :) 
Midagi tuleb praegusest situatsioonist igatahes õppida. Ja ma arvan, et õppetund on see, et kui ma armastan, siis ma muutun jalamatiks. Tuleb armastamine ära lõpetada. Hetkel oma suures vihas ma tunnen, et see ei olegi väga raske ülesanne. 

Dec 24, 2014

Another year has gone by...

Ma ootan igal aastal jõule. Küsimusteta. See lihtsalt on nii ilus ja armas aeg aastas. Aga sel aastal on kuidagi eriliselt mõnus. Rahulik. Igasugused vihastamised on vihastatud ja unustatud. Õed on kodus, kuusealune on kinke pungil täis, kapsas haudub potis, pardid ootavad ahjupanekut... Ma kartsin, et ma saan ülepingest ataki, et liiga palju on teha ja liiga palju on inimesi, aga.. :) Ma olen hetkel lihtsalt ideaalselt rahul. Ma oleksin hetkel isegi nõus ringi käima ja kõiki kallistama ja musitama :D 
Ma ei tea, mida uus aasta toob, ma pole veel selle aastagi kohta erilisi kokkuvõtteid teinud, aga hetkel need mured mind ei kummitagi. Inimesed lähevad ja tulevad, asjaolud ja elud muutuvad... Aga mina võin kindel olla, et mul on mu kaks õde, kes lihtsalt suudavad mind suvaliste teemadega iga kell naerma ajada, seega ei saa kõik kunagi väga kohutav olla. Ma olen lihtsalt nii tänulik nende eest. Et nad olemas on. Ja et neil selline kummaline ja vildakas huumorimeel on :D 
Aga väljas sajab lund, toas on soe ja koer noriseb mu külje ääres. Mida üks inimene possibly veel soovida võiks? No okei, neid kuutteist kinki sealt kuuse alt ehk :D 
Ma soovin teile kõigile imelisi-imelisi jõule. Et teie kallid oleksid lähedal ja mured oleksid mõõtmatult kaugel. Ma soovin teile soovide täitumist, hilisõhtusi jalutuskäike lumesajus, kuuma glögi ja magusaid mandariine. Ma soovin, et te kõik saaksite alati kindlad olla, et keegi kusagil ootab ja igatseb ja on alati olemas. Ma saadan soojad kallid kõigile oma kallitele. Isegi neile, kes on vaikselt aja jooksul kusagile minema hiilinud :) Elu on ikka tegelikult nii ilus noh! :D



   

Dec 22, 2014

Noel and cyanide.

Ma olen viimasel ajal lihtsalt... Super ärevil, sest JÕULUD, ja lihtsalt nii õhukeseks kulutatud, et tahaks pidevalt nutta. Mitte, et ma päriselt ka pisaraid valaksin, tunne on lihtsalt selline habras. Ja ausalt öeldes olen ma hakanud aru saama, et ma suudan üksinda palju paremini oma pühade meeleolu säilitada. Igasugused asjad ajavad närvi ja aru ma ei saa, kuidas inimesed suudavad olla niiiiiiii.... Nõmedad :D Lihtsalt väga nõmedad ja mõtlematud ja ebaviisakad. Ja ma üldiselt vihkan enamikku maailma elanikkonnast hetkel :D
Mind ajavad üldse paljud asjad närvi praegu. Et pere tuleb koju ja mul on ainult pool jõulu suurpuhastusest tehtud, et paari päeva pärast on jõulud ja siis kohe seltskonna jõulupidu ja liiga palju on teha ja nimekirjad on liiga pikad... Ja ma pooleldi kardan, et kui inimesed edasi nii nõmedad ja ebaviisakad ja vastikud on, siis tuleb sellest üks tõeliselt jube jõulupidu, ausalt :D Ma muidugi annan endast parima, et seda vältida. 
Et noh... Mul on jõulutunne küll, aga mitte teiste inimestega seoses. Ja Miku soovitus kõik lihtsalt pikalt saata ja iseseisvaks hakata ja loobuda kogu sotsiaalsest elust altogether, hakkab aina paremini ja paremini kõlama. Kellel neid teisi inimesi ikka vaja on, kui on koer :D Ja ilmselt on mul vaja küll aega, et välja mõelda, et mis nüüd siis jälle valesti on. Miks kõik teised lihtsalt lennult aru ei saa, et mul on kehv aeg ja ei käitu nii, nagu ma tahan, et nad käituksid?? :D Miks nad, paganad, üldse minu plaani järgi ei toimi ja kipuvad mingit oma asja ajama?? :D Nii närvi ajab.
Mul on niiiiiii palju veel teha ja jõulud on ka kuidagi salakavalalt ligi hiilinud, kogu aeg oli veel nii palju aega... Aga nüüd on äkitsi ainult paar päeva. Ja mulle ei meeldi ootamatused :
Mul on muidugi midagi ilusat ka. Tänasesse päeva. Esimesed pakid on kuuse all, minul on kõik kingid ostetud, maja on lõhnaküünlaid täis, jõulukanalis mängivad jõululaulud ja maja saab iga hetkega rohkem korda. Ainult üks poeskäik peaks ka veel ees olema. Siis peaksid kapid täidetud olema ja elu ka helgem :) Hetkel elame koeraga rahus ja vaikuses. Hullumeelsus algab homme :D

     

Dec 15, 2014

2 AM thoughts

Kui ma vahel ööd läbi üleval olen, siis tulevad kõige kummalisemad mõtted. Ja kõige vastikumad igatsused. 
Kui ma vahel ööd läbi üleval olen, siis mõtlen ma sulle. Ja loodan, et kõik on hästi. Sest juba ammu ei tunne ma endal õigust sulle läheneda ja küsida. Kuidas läheb? Mida sa teed? Kas sa istud vahel öösiti üleval ja mõtled mõnikord minule?
Jõulud on kohe siin. On vaikuse ja rahu ja meenutamise ja armastuse aeg. Kui vedanud mul elu on! Kui õnnelikuks võin ma end pidada, hoolimata kõigist pisaratest ja meeleheitest ja pimedusest... Sest kõigest hoolimata saan ma kindel olla, et ma olen tundnud maksimaalselt, ma olen armastanud suurelt, olen oma südamest viimase välja pigistanud. Ja täpselt nii armastasin ma sindki. Maksimaalselt. Kogu oma südamega. Sellist armastust ei saa välja lülitada. Sellise armastuse kajad kestavad igavesti. 
Ma ei ole sellele varem mõelnud, aga naljakal kombel on mu elu pidevalt suurem kui selle liidetavate summa. Kui hetkest hetke tunnen ma tihti lootusetust ja igatsust ja meeleheidet, kui jooksvalt on mul enamasti tunne, et ma ei ole ju tegelikult mitte midagi. Ma ei ole kuhugi jõudnud, ma pole midagi saavutanud, ma lihtsalt hõljun juba aastaid samas paigas... Siis kokkuvõtteid tehes pean ma alati tunnistama, et tegelikult olen ma õnnelik olnud. Mul on vedanud. Ja isegi mu igatsused ja pisarad on enamasti väljendanud lihtsalt väga-väga suuri positiivseid tundeid. 
Keegi küsis minult veidi aega tagasi, et miks ma siiani üksik olen. Kas ma pole siis kunagi armunud olnud? Ja ma pidin vastama: ma olen pidevalt armunud. Kellessegi või millessegi olen ma jooksvalt armunud igal hetkel. Sest armastus on ainus, mis mind käimas hoiab. Mul on vaja seda vaimustust ja põlemist. Aga minu elus ei ole veel olnud sellist hetke, kus ma oleksin tahtnud oma armumise objekti "kodustada" või omada. Ma põlen, jah, ma hoolin ja armastan ja valutan, aga ma ei suuda end sundida kedagi oma sõnade ja tegudega enda külge aheldama. Ma olen juba ammu aru saanud, et inimestel tuleb lasta tulla ja minna. Ja neid ei saa kinni hoida. Isegi kui vahel salaja tahaks. Ja ma ei leia tegelikult, et ma oleksin üksik. Või mitte armastatud. Ma usun, et ma olen tegelikult väga armastatud. Isegi, kui osa sellest armastusest on muutunud ähmasteks kajadeks ja vaikseteks mõteteks kell kaks öösel. Jah, paljud mu inimesed on edasi liikunud ja kadunud. Aga mina mäletan. Ja ma usun, et tegelikult mäletavad nemad mind ka. Ma lihtsalt ilmselt ei saa mitte kunagi teada, kui harva või tihti nad öösiti üleval passivad ja mõtlevad samuti nagu mina: aga mis oleks, kui... 
Jooksvalt ma lihtsalt pidevalt imestan, kui harva me tegelikult ütleme inimestele: ma armastan sind. See tundub kuidagi liiga oluline avaldus, et seda kõva häälega välja öelda. See tundub tegevat meid liiga haavatavaks. Ja mis saab veel siis, kui sellele avaldusele samaga ei vastata... Isegi, kui selle mõte ei ole romantiline või mingite konksudega, lihtsalt... Ikkagi. 
Sellepärast ma otsustasingi juba mõnda aega tagasi, et ma ei hoia neid sõnu enam endale. Ma lihtsalt pean teadma, et ma olen need sõnad kellelegi andnud. Ma pean teadma, et ükskõik mis, ma olen teinud selle sammu, ma olen teinud end haavatavaks, ma olen teinud end arusaadavaks. Ja vastused varieeruvad, aga enamasti saan ma aru, muudavad armastusavaldused inimesed ebalevaks ja häbelikuks :D Paljud püüavad teema naljaks pöörata, enamus ei vasta samaga, paljud on lihtsalt tasa... Isegi, nagu ma ütlesin, kui jutt käib armastusest, mitte armumisest. Kui jutt käib lihtsalt suurest ja soojast ja platoonilisest tundest, mitte lastest ja abielust ja neljatoalisest korterist Õismäel. Mul on nii palju inimesi, kes pole mulle kunagi neid sõnu tagasi andnud, nad lihtsalt lasevad mul neid välja lugeda miljonitest solvangutest ja mõnitavatest naljadest :D Minu mõmmikud
Aga nagu ma ütlesin... Vahel ma öösiti ei maga. Ja igasugused imelikud mõtted kipuvad ligi. Ja siis ma tavaliselt mõtlen neile, kes kunagi on olnud määratult tähtsad, aga nüüd on kusagile kaugusse ära hajunud. Ja siis ma lihtsalt meenutan meie ühiseid aegu ja tunnen endiselt oma armastuse kajasid. Ja saadan neile nii palju positiivset energiat ja armastust, kui ma parajasti suudan kokku koguda :) Lihtsalt et te teaksite, kauged sõbrad. Ma mõtlen teile ikka. Ja kui te kunagi peaksite tahtma tagasi tulla, siis ma ootan teid ikka veel :)

 
      

Dec 11, 2014

I'll tell you a secret...

Esiteks võin ma raporteerida, et selle talve esimene jääl kukkumine on tehtud. Dadahh! Vasaku käe äestasin päris armsalt ära, pahkluu on vist väänata saanud natuke ja puus on valus, aga luud on terved, seega... Lase veel öösel koera õue. Hea, et ma suutsin oma matsatuse täielikus vaikuses ära teha, kell kaks öösel oleks üsna piinlik olnud maja akende all kiljuda :D Ilmselt oli mu vaikimine siiski rohkem põhjustatud täielikust üllatusmomendist, sest tuleb välja, et meil on veranda ees suur lapike musta jääd, mis lihtsalt ei paista niisama välja. Kui peale astud, siis saad alles aru :D Igatahes olen ma elus, seega: winter, bring it on!
Teiseks on hetkel selline kummaline aeg, kus ma pidevalt tahaksin omaenda nahast kümnesse eri suunda laiali joosta, ja see pole alati väga positiivne tunne. Üldse, mul on jõuluootus täiega peal ja kuusk on nüüd püsti ja pärg on uksel, aga aina enam saan ma aru, et samas on ikka päris raske aeg ka. Mitte ainult minul, vaid minu armsatel samuti. Ja ma pole alati päris veendunud, kuhu oma piiratud ressursid esmajoones suunata, et need maksimaalselt õigesti kasutatud saaksid :) Ma tahaksin mingit maagilist võimet oma inimesed automaatselt õnnelikuks teha. Et nad paganased ei kannataks kogu aeg nii väga. See häirib mind :)
Kolmandaks: ma konsulteerisin Mikuga ja minu iPodi kaabel on ilmselt külmadega ilmadega seoses otsustanud otsad anda. Kuidagi häda pärast veel hingitseb, aga enam korralikult autos muusikat kuulata ei saa. Mina ei mõista mitte, originaalkaabel kestis mul aastaid. Nüüd on siis teine, see kestis mõned kuud... Ma olen väga pettunud :D Et kui keegi mõtles, mida mulle jõuluks kinkida, siis neid kaablivärgendusi tundub palju kuluvat: võite igaüks tulla mu kuuse alla piparkooke näksima, iPodi kaabel näpus
Jaaa, pühad võiksid juba tulla küll. Küpsetaks õekestega parti, jagaks kinke, ootaks sõpru külla, teeks piparkooke... Ma unistan kodusest ja traditsioonilisest jõuluidüllist :D Tegelikult unistan ma rohkem sellest, et inimestel algaksid puhkused ja neil oleks minu jaoks rohkem aega. Vott. Nii isekas olengi :D Aga ma igatsen ju kõiki nii pagana väga. Ja nagu ma ühel õhtul Birxiga meie tunniajases mammutkõnes arutasin, siis paratamatult tekib aegajalt tunne, et sõbrad kaovad ära. Mul on siiski vaja palju tähelepanu ja armastusavaldusi, et ma tunneksin end elusa ja õnnelikuna :D 
Tänase muidu täitsa ilusa päeva puhul (ja õhtul on telekas Üksinda Kodus 2!!!!!) panen ma teile foto ka. Kui me perega nädalavahetusel väljas söömas käisime, siis ma klõpsisin. Sest mulle meeldivad jõulutuled. Ma tahaksin terve detsembrikuu ainult erinevaid jõulutulesid pildistada. 


 
 

Dec 5, 2014

Mul on probleem...

Ma alustan sellest, et me käisime Artiga eelmisel nädalavahetusel Pärnus. Kõik oli tore, sai kõvasti lobiseda ja teatris käia ja lebotada ja... Väljas süüa. Siit ka mu probleem: pärast mu 10-päevast suhkruvaba väljakutset oli ikka üsna jube olla, kui ma Pärnus paar päeva järjest pastat ja maiustusi ja muud head-paremat olin puginud. Ma olin tegelikult päris ehmunud. Sest tunne oli vastikult raske ja uimane. Muidugi kolistasin ma koju jõudes ka otse toidupoodi ja need asjad, mille järgi mul kogu mu kümnepäevase väljakutse ajal üldse isu ei olnud, olid nüüd vastupandamatud. Noh, ma peaaegu ei jõudnud kogu seda süsivesikute ja suhkrute hunnikut koju tassidagi, mis ma kokku ostsin :D 
Ma ei tea, milles asi, äkki ma kujutan lihtsalt ette, aga ma püüan nüüd vaikselt oma suhkru- ja süsivesikuvaesesse rutiini tagasi saada. Üsna keeruline on. Kui vahepeal oli mõtetest juba kadunud see harjumus, et peale sööki peab ikka magustoitu ka saama, ja poes ei hakanud igasugused jäätised-kummikommid-saiatooted ja värgid silmagi, siis nüüd on neelud päris tugevad. Tahaks ikka pehmeid juustukukleid ja kommi ja kokakoolat. Nagu võõrutusravi oleks nullist uuesti alustanud :D 
Aga ausalt, ma tundsin end palju paremini, kui ma igasuguseid saiu-kukleid-võikusid omale iga päev sisse ei ajanud ja kommikottide asemel kuivatatud puuvilju sõin näiteks. Mul polnud ju viimasel neljal päeval ületamatult raske isegi kogu magus üldse menüüst välja jätta! Ehh. 
Aga Pärnu oli tore. Birx magas enamuse ajast üht või teist väsimust välja, meie Artiga siis ragistasime, panime ta kuusepuud kokku, riputasime uksepärja üles, süütasime advendiküünlaid, käisime poes, vahetasime lambipirne :D Ma ütleksin, et me olime päris asendamatud inimesed, väga üllatavad olid need kuulujutud hiljem, et Birx ei jõudnud esmaspäeval ära oodata, et me minema tõmbaksime... Ei mingit tänu :D
Ma panen teile mõned reisipildid ka. Ja looduspildid, mis ma teel tegin. Et te saaksite nautida meie toredat puhkust lõuna-Eestis :)










Nov 28, 2014

Narkots sakib, aga Kärmas sakib kaaaaa :D

Ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada. Tänane naeruhetk on toimunud. Aitäh, Kaur Kender! :D Jeesus, mulle meeldib selline huumor. Isegi, kui su tekst kusagile ei vii ja selles kohe mingit pointi ei ole, siis paar remarki tuleks ära kasutada, et inimestele su tekst meelde jääks. Noh, et ma suuremast osast ei saanud küll aru, aga igatahes on Mihkel Kärmas loll nagu lauajalg, ja tegeleb narkoäriga :D Tänases Kolmeraudses just nii läkski. Ja mina naersin kodus. Sest mul on must ja räpane huumorimeel. 
Ken-Marti Vaher (ma pidin ta nime guugeldama lausa!) oli kogu selle tsirkuse juures üsna rahulik ja värki. Ma isegi imestasin, arvestades, et teda nimetati jooksvalt kõigi Eesti narkoprobleemide isaks :D Ega ta muidugi ka väga selgeid või põhjapanevaid avaldusi ei teinud, tema jutu võib kokku võtta lihtsate sõnadega: "Jah, aga raha pole". Ja korras. 
Kuna see oli hooaja viimane Kolmeraudne, siis on selline tsirkus mõistetav. Isegi. Muidu: ma ei näinud sellel Vaher-Kenderi nurgakesel mõtet. Ükski mõte ei viinud järgmiseni ja palju karjumist oli. Ma muidugi pean tunnistama: vahepeal hakkas piinlik ja nõme ja siis ma kuulasin ETV-st sümfooniaorkestrit. Maailm on ikka põnev paik... 

Nov 27, 2014

10 suhkruvaba päeva

Täna on ametlikult mu suhkruvaba väljakutse viimane päev. Mis ma öelda oskan? Eestlasena oli mul selle asja tegemine raudselt lihtsam kui mõnel ameeriklasel. Ma ikka natuke vaatasin neid väljakutsevideoid juutuubist, kus vaesed ameeriklased võõrutusnähtudes vaevlesid ja õunu põlastava pilguga vaatasid :D Mina mugisin esimesed kuus päeva suure rõõmuga pirne, mandariine ja mandleid, tunne oli väga hea. Üldse ei olnud hullu. Siis otsustasin ma asja endale tiba raskemaks teha. Ma jätsin nimelt puuviljad ja mandlid ka ära :D Ja siis oli ikka juba ameeriklase tunne küll.
Päris ilma puuviljade ja üldse mingi suhkruta on ikka väga raske elada. Ausalt. Tumblris üldse käia ei saa, kõik jagavad koogi- ja šokolaadipilte. Neelud olid päris tugevad. Samas olen ma enda üle uhke ka: ikkagi nii raske polnud, kui ma kartsin. Isud muidugi olid, aga poes polnudki liiga raske kommiletist mööda jalutada :D Ma muidugi tunnistan: mul oli umbes kolm nõrkushetke terve kümne päeva jooksul, ja need puudutasid poe toorsalateid. No pagan, nii raske oli neid vältida :D Ja ma lihtsalt olengi liiga laisk, et ise oma kapsast ja porgandit riivima hakata või porrut tükeldada. Et jah, toorsalateid ma umbes kolm korda sõin. Aga muidu võin enda üle uhke olla. Jei!
Kindla teadmise sain küll: kummikommid ei olegi eluliselt olulised. Ja ilmselt peaksin ma seda võimalikult vähese suhkruga elustiili ka jätkama, et inerts sisse jääks. Et ei oleks enam vaikimisi situatsiooni, kus tanklas käies sirutub käsi automaatselt koola ja kummikommide suunas. Päris ära keelata ma omale suhkrut ilmselgelt ei suudaks, elu oleks liiga üksluine ja keeruline siis, aga oluliselt vähendada on mul oma suhkrutarbimist võimalik küll. Igatahes võit.
Ja kui siin veel huvilisi on, kes ei tea, millest jutt, siis siin on teile mõned juhised:




Nov 26, 2014

101/25

Ma olen läbi häda jõudnud veerandi peale oma sajast naeratusest. Ma pole isegi kindel enam, kas ma lihtsalt naeratan nii vähe või olen nii laisk. Ilmselt natuke mõlemat. Ja kui juba naeratamiseks läheb, kellel on siis aega kaamerat kotist välja kaapida :
Ärge ainult jumala eest küsige, millega ma tegelen. Ma nimelt vorbin enamjaolt jõulukaarte ja koostan kinginimekirju ja üritan välja mõelda, millal oleks sobiv aeg uksele pärg naelutada ja jõulutuled õue riputada. Kas esimene advent on liiga vara? No teisel küll juba võib, ma arvan...
Ja ma hakkasin Gothamit vaatama. Kriss väga soovitab seda. Siiani olen ma ära näinud esimesed kaks osa. Pole paha. Aga neli esimest osa on kõige olulisemad: kui need on head, siis tasub edasi jälgida. Ja järgmine murdepunkt on tavaliselt teise hooaja esimene osa. Teine hooaeg on kas kohutav või mittekohutav, selle järgi saab otsustada, kas vaadata või ei :D Mul on päris palju sarju, millest ma ainult esimese hooaja olen ära vaadanud. Edasi läheb juba kohutavaks. 
Aaaga... Tänane foto kajastab efektselt mu jõuluootust. Ja kunstiannet, mida ma kolm aastat kunagi kunstikoolis arendasin. Noh, kohutavalt ma just ka ei joonista, aga järgmist Navitrollat poleks minust ilmaski saanud :D Hea teada lihtsalt, et kui vaja, siis ma oskan pliiatsite ja värvidega midagi ette võtta ikkagi. Siin on teile pilt birxi sünnakingist, mille tegemine mulle ja Artile tõeliselt palju tööd ja nalja pakkus. Kes teadis, et poodidest on uskumatult raske leida tavalisi valgeid kruuse, mis näeksid kenad välja??? Me käisime viis-kuus poodi läbi suures meeleheites vist... Ja kes tahab ise markerikruuse teha, näiteks jõulukinkideks, siis ma võin õpetada: ostke valge kruus. Mida odavam seda parem, päriselt. Ja veekindlaid markereid. Nii palju eri värve, kui te tahate. Võiksid olla õlibaasil markerid. Sodige kruus täis. Pange kruus külma ahju. Keerake ahi 180-200 kraadi peale. Kokku peaks kruus ahjus olema umbes kolmveerand tundi. Siis keerake kuumus maha ja laske ahjul jahtuda. Kruusi võibki ahjust välja võtta alles siis, kui see on jahtunud. Voila! Masinpesu selline asi ei kannata, aga käsitsi saab teda pesta küll. Lihtne kingiidee :D Öelge veel, et minu blogist teile midagi kasu pole.



 

Nov 23, 2014

Ja kui naeratamine kohe üldse ei õnnestu...

... siis lepi sellega, mis on. Ja võta sellest parim. Vot, järgnev pilt pani mind isiklikult küll tundideks naeru kihistama. Lihtsalt... Kes ütles, et depressioon peab alati masendav olema?? :D

 

Nov 22, 2014

We're only getting older

Esimene lumi on maha sadanud. Iga helves loetakse sotsiaalmeedias üle ja kuulutatakse sellest maailmale. Mina, tüüpiline põhjamaalane nagu ma olen, ei tormanud rehvivahetusega. Alles eile hommikul, kui telekas hakati rääkima lumesajust Pärnus ja näidati tõestuseks fotosid ka, helistasin ja panin rehvivahetuseks aja kinni. Siit ka minu küsimus: mis värk ikkagi on õieti nende autoga seonduvate ettevõtete tüüpidel, kes kohe põhimõtteliselt ei suuda head klienditeenindust pakkuda? Või mis head, oleks, et tagasihoidlikul minul ei tekiks automaatselt tunnet, et ma olen oma auto ja rahaga tulnud kellegi tähtsat tööd segama... 
Saabusin oma autoga kell viis õhtul. Selge: esimene lumi, rehvivahetajatel on käed tööd tihedalt täis. Lihtsalt, natuke ebamugav on, kui astud sisse, kedagi pole... Ja pole viis minutit hiljem ka veel... Ja siis äkki avastad, et mingi tüüp nillib väljas ümber su auto. Läksin välja. Esimene tervitus oli kohe: "Võtmed!!" Aa, ikka saab :D Paremaks midagi ei läinud. Nii vähe ja nii tüdinud-mornilt, kui nad vähegi suutsid minuga suhelda, nad seda ka tegid. Natuke oli ebamugav küll. Ei tea, kas need onud ka siis arusaajad on, kui poemüüja neile kassas ainult mokaotsast teatab: "Pangakaart!!" ja "Tšekki tahad??". Ei pea ju minu saabudes punast vaipa lahti rullima ega avasüli mind uksel ootama, aga... Noneh. Äkki meestel põhimõtteliselt ei ole seda klienditeeninduse soolikat.
Igatahes on mu autol nüüd talvejalatsid all. Meid talv ja lumi enam ei hirmuta. Ainult koer on endast väljas. See valge ja külm värk on tema silmis peaaegu sama hull, kui vihm. Või vannitamine. Ja jalutuskäigud on meil nii lühikesed, kui inimlikult võimalik. 
Ma olen dokumentaalfilmide lainel jälle. Ja peale seda, kui ma kolmandat korda Fed Up-i ära vaatasin, otsustasin mina ka nende 10-päevase suhkruvaba elu väljakutse vastu võtta. Tänasega olen ma poolepeale jõudnud, viies päev on käes. Ma saan aru, kuidas see võib ameeriklastele näiteks raske olla. Või neile, kes on harjunud suhkruga kohvi ja teed jooma. Mulle täitsa meeldib. Kuigi veidi ühekülgne on. Poest ei saa üldse mingit valmistoitu osta ja kõik maitsestatud lihad on mingis suhkruga marinaadis. Kommi asemel puuvilju ja mandleid süüa on täitsa tore. Mõtlesin, et miks mitte hakata kummikommide asemel hoopis mandlikotti kaasas tassima :D Kohv ja tee on mul juba aastaid suhkruvabad, see pole midagi uut. Muidugi mõned miinused on asjal ka. Juba teist päeva tahaks jubedalt petu-bologneset teha ja pastaga süüa, aga sinna läheb ju konservananasse ja suhkrut... Jääb ära. Natuke raske on poes ka esimese hooga õigeid valikuid teha. Juurviljalett on ainuke kindlapeale minek :D Juba ladusin omale paar päeva tagasi jogurtit korvi, aga õigel ajal tuli meelde, et ei tohi ju :) Sest peale suhkru ei tohi ja kunstlikke magusaineid ega näiteks mett tarbida. Ainult värsketest puuviljadest saadav magus on lubatud. Igatahes ei ole siiani nii raske olnud, kui ma kartsin. Tahaks ainult, et keegi ütleks, kas poe toorsalatites on tavaliselt suhkrut ka või ei? Porgandi-ananassi salat nagunii ei lähe, aga muud... Hirmus tore oleks, kui julgeks neid osta, aga müüjatelt kah nagu ei tihka küsida :)

Ja et keegi ei ütleks, et ma pole teid esimese lumega kurssi viinud ja terve maailma lumehullusest lasknud end kaasa haarata, siis siin on teile üks täna hommikul tehtud lumepilt. Tegelikult pani naeratama küll, kui sai hommikuse kohvitassi taga õues langevat laia lund imetleda :) 

  

Nov 20, 2014

And I loved, and I loved 'til I ran out of love...

Everything freakin' hurts. Everything hurts. Ja kõik, mida mul vaja on, on inimene, kellel oleks reaalselt minu jaoks aega. Mul on tunne, et ma olen kõigest ilma jäänud. Miski ei ole enam loogiline. Ja ma ei taha enam valutada. Teeme nii, et valu lõppeb ära. Palun. 

 

Nov 17, 2014

101/22

Teate, mis mind naeratama paneb?? JÕULUD!! :D Aga nendest me veel ei räägi, sest mõned on tundlikud selle jõulutralli suhtes. Ma suudan end tagasi hoida küll veel. Ja kannatada paar nädalat, enne kui ma oma jõulumuusika ja uksepärgade ja kaartide ja piparkookidega avalikkuse ette ilmun. Nii kaua teen seda kõike salaja, suletud uste ja ettetiritud kardinate taga. 
Aga  muidu teeb mind õnnelikuks see, et pere oli kodus. Ja üldse oli päris hea nädalavahetus. Rahulik. Mitte väga tegus. Aga natuke tegus ka. Ja sünnipäeval sai käia ja teatris ja... Õunu ja lehti riisuda. Autoga sõita ja Võsule ja... :D Üldiselt ma olen lihtsalt rahul, kui ma kogu aeg ainult üksi ei pea olema. Ärge saage valesti aru: mul on päris palju üksindust vaja, et ennast hästi tunda, aga päris ainult koeraga passida ka ei tahaks... Selle nädalavahetuse parim nali, muide, oli see, et Rakveres on selliseid asutusi, kus käib selliseid inimesi, kes õues suitsul käimiseks näiteks rebivad garderoobist selga esimese kobedama jope. Nii jalutaski Krissile näiteks 10Trummi garderoobi juures vastu ta oma jope. Ja otse uksest välja :D Nii armas. Oleks ma sellisest ühiskondlikust jopendusest ainult varem teadnud. Muidu aja alati omaenda vatte taga, kui tahad korraks välja minna. Pealegi, sa paned selle ju pärast peaaegu samasse kohta tagasi. Ja me kõik oleme ju ilusad ja puhtad inimesed, milleks kiusu ajada :D
Pildi panen ma teile aga hoopis neljapäevast. Sest see oli üks ilusamaid koeri üldse-kunagi-peale-mu-enda-koera-keda-ma-iial-näinud-olen. Ja ma kiunusin suurest rõõmust ning nunnuduse üledoosist nagu astmaatikust sebra. Õnnelikud on need võõrad ja müstilised inimesed, kes seda koera omavad.


Nov 13, 2014

101/21



Viimastel päevadel pole naeratamiseks just laialt põhjust antud. Ja kui ongiparem hetk olnud, siis ma tingimata pole seda mitte kuidagi jäädvustanud. Täna mulle siis lõpuks lihtsalt aitas. Mitu päeva sa ikka nutad ja põed mingite sõnade pärast, mis.. Mis ongi mõeldud õõnestama kõike, millesse sa uskuda üritad. Ma ei taha pidevalt valutada ja muretseda ja karta. Niisiis: otsustasin põdemise ära lõpetada. Eks siis vaatab. Ma saan aru, et ma jätan enamusele mulje, et ma olen oma leheke-tuules elustiiliga superrahul. Ja ma saan aru, et ma ei käi inimeste õlgade najal just tihti nutmas. Aga see ei anna kellelegi õigust loopida sõnu, mis veel nädal aega hiljem ikka veel lõikavad. Kui sul midagi head öelda pole, siis ära ütlegi. Ja mina oskan hetkel ainult eemale hoida. Nii palju siis abistamisest ja heatahtlikkusest. Paari aasta pärast näeme.
Igatahes. Ma panin täna terve sületäie küünlaid põlema. Lihtsalt. Igasugused valguse ja lõhnaga küünlad ja niisama küünlad ja... Mõnus hakkas. Ma elan muidugi natuke juba jõuluootuses ka, aga ma olengi selline imelik. Näpud juba sügelevad, tahaks uksepärga hakata nokitsema ja jõulukaarte joonistama ja... Pidusid planeerima :D Aga ma hoian end veel tagasi. Nädalakese kindlasti :D Mul on juba isegi paarile jõulukingile pilk peale pandud. Ja tahaks hakata menüüsid kokku panema. Mul on probleem, ma tunnistan seda. Ma olen jõulusõltlane :D

Oct 28, 2014

101/20

Teate, mis mind naeratama paneb? Kui kõik asjad on hästi. Kasvõi korraks, isegi mõneks tunniks. Kui saab kõik probleemid välja lülitada ja lihtsalt olla. Istuda kontserdil, lobiseda autos, vaadata ajaloolisi dokfilme... Ja täiesti suvaliselt mängida läbi suur tükk Jane Eyre'i esimesest vaatusest. Keset päeva. Koos lauludega. Kahekesi :D Vahel lihtsalt ongi nii vähe vaja. Olla kellegagi koos. Nautida head muusikat, häid filme, kehva harrastusteatrit :
Suur pilt on oluline, aga vahel on lihtsalt vaja kõik muu ära unustada, leida üles väikesed hetked. Ma olen lihtsalt väga rahul praegu. Hetkel. Sest kõik on hästi. Tegelikult.