Aug 21, 2015

Naiivne

Me lappasime emaga üks päev mu vanu joonistusi ja kunstikoolis tehtud mötserdusi, ja ma avastasin, et ma pole terve igaviku mitte midagi joonistanud. Täna ma siis midagi nikerdasin. Ja avastasin, et peale mu vihmamantli on kolimise käigus kõik mu värvid ka kaduma läinud. Või siis olid nad nii kehvas seisus, et ma viskasin nad ise ära... Kuigi mälestust sellest mul küll pole... Igatahes. Natuke nokitsesin joonistada ja siis avastasin, et no täiega on vaja vesivärve. Just selle joonistuse värvimiseks. Ja mul ei ole. EI OLE!!! :D Ma olen nii endast väljas. Esimesel võimalusel lähen ja ostan omale pintslid ja värvid, ei ole võimalik elada nii, et üle aastate hakkad oma sisemist kunstilooma välja laskma ja siis kukub see sama sisemine kunstiloom suurde tühja auku, mille peaks teoorias täitma vesivärvid, murrab kaela ja ppfftttttttt...
No enivei. Joonistamise käigus ma avastasin, et ma ei oska üldse dinosauruseid joonistada. Ja vihmavarjud on mul ka kuidagi vildakad. Kummikuid peaks harjutama... Et kokkuvõteks võib öelda: minu päev oli täna täis igasuguseid lapselikke ja lapsepõlvest innustatud teemasid :) Ega ma neid vägevaid täiskasvanute asju ei oskagi joonistada. Kui sul juba kummikute kritseldamine keeruliselt läheb, siis parem on mitte üritada basiilikaid ja autobusse paberile saada. 
Paberlinnade filmist mõtlesin ma täna ka veel natuke. Ja jõudsin arusaamisele: muidugi unistab igaüks meist noorusest, kus saab igasuguseid hulluseid proovida, öösiti sõprade aknast sisse ronida ja koidikuni ringi seigelda, olla vaba ja õnnelik ja tunda, kuidas sa oled elus. Mõni tahaks seda ka mitte enam nii nooruses :D Aga üks tingimus, et selliseid kontrollitud hulluseid korda saata, on sul vaja samasuguselt mõtlevaid sõpru. Ükski hullumeelne seiklus ei ole ju õige, kui sa teed seda läbi üksinda. Frodo ei roninud ju ka lõppude lõpuks päris üksi Mordorisse... Kuigi kui ma nüüd mõtlen, siis see pole vist just kõige ideaalsem näide vabast ja õnnelikust ja elusast seiklusest :D 
Ma tahan öelda ainult: õnnelikud on need, kellel on sellised sõbrad. Hoidke neid. Õnnelikud on need, kelle sõbrad actually tahavad nende seltskonnas kontrollitud hullumeelsusi korda saata. Õnnelikud on need, kelle sõbrad tahavad nende seltskonnas teha ka midagi muud peale hullumeelsete alkoholikoguste tarbimise. Ja õnnelikud on need, kelle sõbrad helistavad neile keset ööd, et kutsuda neid öisele tähevaatluspiknikule või jalgsimatkale, mitte selleks, et laenata suurem summa raha, et saaks hommikuni pidutseda kusagil ilma sinuta. Õnnelikud on need, kellel on sõbrad. Hoidke neid. Päriselt ka. Isegi, kui nad keelduvad teiega öösiti tähevaatlusretki tegemast. Isegi kui nad on piinlikult korralikud ja igavad. ISEGI, kui nad keelduvad teiega koos burkse jahtimast, sest burks on ebatervisliiiikkkk. Tunnistage üles, neist pisivigadest hoolimata on teie sõbrad tegelt ikka täiega lahedad :) 
Aaa, ja kõige lõpuks teile lihtsalt üks äärmiselt huvitav infokild: rääkisin mõned päevad tagasi vanaemaga telefonis. Kes ja millal õpetas mu vanaemale väljendi "tibens-tobens"??? Kas see olin mina??? :D Ma olin täitsa šokis, ta kasutas seda kolmeminutise telefonikõne jooksul oma kolm korda! Kuhu see maailm küll jõudnud on? :D



     

Aug 19, 2015

Kuidas ma kaheksa tundi päälinnas veetsin

Esiteks tahan ma kohe ära öelda, et mind peteti. Julmalt. Ema viis minu auto väljamaale ära, jättis enda oma asemele ja käskis minna ja lasta sellesse eelsoojendi panna. Et pidavat paar tunnikest võtma. Noneh. Panin aja, unustasin muidugi üle kontrollida, et kaua TEGELIKULT selle tööga läheb... Ärkasin täna kell pool seitse, startisin kell pool kaheksa Tallinna suunas, olin kolmveerand üheksa teeninduses ja sain teada, et vohhh, kaheksa tundi läheb! KAHEKSA! 
Mul hakkas endast päris hale ikka. Kaheksa tundi Tallinnas, kus mul on käputäis sõpru-sugulasi, kes kõik kallil kolmapäeval tööl on.. Õnneks ma olin vähemalt e-lugeri kaasa haaranud. Kahjuks jätsin selle eest päikeseprillid koju. Ma vist nägin enamikule möödujaile välja nagu üks väga kurb naisterahvas: nina raamatus, silmad pisarais ja punased. Minu silmad ei kannata ikka üldse eredat päikesevalgust, ausalt, see on vist sellest pikast toaspassimisest nii. 
Igatahes lonkisin ma kella üheksaks Kristiine keskusesse. Kõik pagana poed olid veel kinni, ainult toidupoodi võis minna. Ostsin siis limonaadi ja parkisin end pingile ootama. Issand, selline vaese sugulase tunne tuli! :D No ausalt, turvad vaatavad sind natuke kahtlustavalt, teised inimesed vaatavad haletsevalt, sina kükitad pingil ja loed raamatut :D 
Aeg venib oodates ikka mega aeglaselt. Igatahes venitasin ma kuidagi kümneni, käisin huvipärast paaris poes päikeseprille nillimas, avastasin, et isegi kõige nirusema raami ja väiksemate klaasidega päiksekad maksavad vähemalt kümme eurot (mis oli umbes mu päikeseprillide eelarve ja no selle raha eest ma oleksin vähemalt tänase päeva tahtnud oma uute prillide peale kindel olla), pettusin ja istusin hoopis kohvikusse. Sealt tuli järgmine pettumus. Cafe Latte oli megahea, aga puravikupasta oli õudne. Ma ei suutnud seda äragi süüa kõike, kuigi ma polnud hommikul mitte midagi kodus söönud. No nii kuiv ja nätske ja ilma õrnemagi seenehõnguta. Väga halvasti kulutatud kuus eurot. Oleks võinud 16 euro eest korralikumad päiksekad osta hoopis ja tühja kõhuga elada. 
Kui ma end kohvikust minema lohistasin, oli kell üksteist. Väike õde andis teada, et ta on kella ühest vaba ja võiks minuga kinno minna. No jei! Aga selleni oli veel kaks tundi. Ma olin täitsa meeleheitel juba. Lonkisin Vabaduse platsi. Istusin pingile, lugesin raamatut ja pühkisin salliga pisaraid. Reaalselt, mul vist lekkis pool silmamunade mahust nende paari tunni jooksul salli sisse :D 
Igatahes, kella ühe ajal sai väike õde töölt vabaks ja me kohtusime Solarise ees. Kinos oli meil kiire ja vähekirglik vaidlus filmivaliku teemal, aga mina võitsin, sest mina olin kaugelt kohale tulnud kallis külaline. Läksime Paberlinnu vaatama. Ma pean ütlema, et ma jäin täitsa rahule. Igatahes parem, ma arvan, kui meie teine valikuvariant, milleks oleks olnud mingi dramaatiline poksifilm. Ma pealkirja ei mäleta, aga ma kujutan ette, et see on mingit sorti Cinderella Mani uusversioon. Mulle selline verine poksivärk ei istu. 
Paberlinnad oli igatahes ülimeeleolukas, kuigi saalis olime meie küll ainsad inimesed, kes olid üle kahekümne ma arvan. Naerda sai vahepeal ikka korralikult. Ma soovitan seda vaadata küll, eriti reede õhtul paari hea sõbraga. Ja siis kohe roadtripile sõita :) Sest ausalt, kui see film ei tekita tahtmist hea seltskonnaga autosse istuda ja läbi öö tundmatusse sõita siis ei tekita seda tunnet miski :)
Kui kino läbi sai, saatsin ma väikese õe bussile, lonkisin Kristiinesse tagasi, ei jõudnud õnneks veel kohvigi tellida, kui teenindusest helistati. Suht täpselt kaheksa tundi peale võtmete üleandmist tahtsid nad mulle võtmed tagasi anda. Lonkisin siis teenindusse. Selleks ajaks oli mu lonkimisest muidugi juba pooleldi lonkamine saanud, sest mu jalad ei ole sellise padistamisega harjunud. 
Koer oli mu peale igatahes täitsa raevus, kui ma lõpuks koju saabusin. Ja me mõlemad oleme ema peale raevus, et ta meid niiviisi julmalt lohku tõmbas. No ausalt, püüdke ise täitsa ettevalmistamata kaheksa tundi suures linnas veeta, kui pole isegi kedagi, kes tuleks ja meelt lahutaks. Ja noh, koer pidi üle kümne tunni üksi kodu valvama ja põrandal magama, sest ta ei saa üksi diivanile. Pole ime, et ta torssis oli. No ausalt, püüdke ise kümme tundi põrandal lebada nagu mingi koer. 
Issand, millised kannatused! Kui raske päev. Ausalt, ma ei lähe enam kunagi pealinna. Ever. 




  

Aug 11, 2015

A sweet treat

Siin on teile üks magus maiuspala. See on muide tänane fototeema ka :D
Ma olen viimasel ajal jälle natuke igasugustesse toidudokumentaalidesse süüvinud ja püüan väga oma suhkrutarbimist jälle kontrolli alla saada. Aga pooleldi selle foto nimel ja pooleldi sellepärast, et ma olen nõrk, käisin ma eile ikkagi poes ja ostsin omale paki jelly beanse. Ja siis ma tegin täna pildi ära ja nosin neid nüüd mõnuga. Ma pean ikka kõvasti kätte võtma ennast. Ma tundsin end ikka päris hästi, kui ma siin mingil hetkel oma kümnepäevast suhkruvaba väljakutset tegin. Peaks seda kordama.
Ma tahaks üldse kuidagi... Oma elukvaliteeti tõsta :D Ma sain veits aega tagasi jalgratta, aga pole seda pmst kasutanudki õieti, ainult turul ja poes käinud sellega. Ja süüa võiks ka puhtamalt. Noh, et olekski vähem suhkruid ja säilitusaineid ja... Me A.-ge elame mõlemad siin üksikute inimestena, peaks tegema ettepaneku leivad ikka ühte kappi panna :D Noh, et ühendaks jõud ja hakkaks koos süüa tegema. Hoiaks raha kokku ja oleks äkki lõbusam ka. Pluss, teisele on ikka rohkem motivatsiooni midagi head kokku vaaritada. Kui üksi elad, siis võiks põhimõtteliselt terve nädala juustuleibade ja šokolaadihelveste peal ära elada.
Siin on teile aga üks korralik suhkrulaks:


Aug 10, 2015

Nädal piltides

Seekord ma tunnistan ausalt, et ma pole tundnud vähimatki hingepiina sellepärast, et ma ühtki pilti ega postitust vahepeal üles pole riputanud. Ma isegi ei saanud aru, et päevad nii kiiresti mööda on vihisenud :D Ma olen vahepeal folkinud ja ringi sõitnud ja elu nautinud. Koeraga kvaliteetaega veetnud, väga vähe maganud, hoolitsenud oma musirullide eest ja käinud ühel sünnipäeval. Mul on nii-nii tore olnud. 
Muide, ma võin omast kogemusest öelda, kui te millaski päikeseloojangu ajal mööda põhjarannikut sõidate, siis Viinistu sadam on üks rämeilus koht, kus vaadata, kuidas taevas roosaks ja lillaks ja mustaks muutub. Nagu korralik sinikas :D
Igatahes võlgnen ma kõigile terve posu fotosid. Teeme siis jutuga lühidalt, aga piltidega pikalt. Ma püüan siis kõik hästi värsked fotod panna, et ei oleks mingit 2012. aasta fotokaustas sobramist :)

Sparkling/Sädelev



 Awkward/Veider


 Behind you/Selja taga


 Dreamy/Unenäoline


 Collection/Kollektsioon


 Freedom/Vabadus



 Relaxing/Lõõgastav


Yellow/Kollane


Striped/Triibuline





Ma luban, et ma püüan edaspidi kohusetundlikum olla, aga me kõik teame, et ma olen üks laisk elukas :D Ma siis luban lihtsalt hästi palju pilte klõpsida, et oleks hiljem tagantjärele, mida üles riputada.   

Aug 2, 2015

Suvi ja seiklused

Jaa-jaa, ma tean, ma pidin eile fotosid panema :D Uskuge, ma ei saanud pool ööd magadagi, see kohustus oli mul kogu aeg meeles, lihtsalt eile oli meil siin rannafestival ja asjad. Minu musirullid olid siin, pidevalt oli ringilippamist, mul oli fotokas kaasas küll, aga no pärast seda momenti, et fotod arvutisse tõmmata ja üles laadida, enam ei olnud. 
Igatahes oli meil eile minu arust ülitore päev. Saime privaatse kinoseansi, kuulasime rannast kostuvat muusikat, istusime minu famiiliaga köögilaua taga ja rääkisime hambaravist ja helindusest ja... :D Ma ei teagi, lihtsalt selline mõnus ja seltskondlik päev
Eilne fototeema oli Hometown/Kodulinn. Noh, seda ma saan teile pakkuda küll. Ma käisin eile terve õhtu avatud silmadega ringi ja otsisin võimalusi oma kodukohta jäädvustada. Tegelikult tuli kogu selle klõpsimise peale ainult paar üsna kobedat pilti, mida jagada. Siin nad on: 







Ja kui ma juba kord siin olen, siis võtame kohe tänase teema ka ette, ma kahtlen, et ma suudan ühe päeva jooksul kaht postitust välja pigistada. Tänane teema on Change/Muutus. Ehhh. No see on pähkel. Aga siis mul tuli meelde: ma ju sel aastal kolisin! Ja meie korterike läbis päris suure muutuse tõesti, terve vägev iluremont sai tehtud. Mul pole kahjuks palju pilte sellest, kuidas siin kõik enne remonti välja nägi, aga ma midagi kaapisin välja. Minu magamistuba, aga palun: 



Ma pean ütlema, et ma olen tulemusega täitsa rahul :) Mis tuletab mulle meelde, et mul on soolaleivakas siiani pidamata... Puhas laiskus ja hoolimatus, ei midagi muud. Peaks hakkama ikka planeerima ja kutseid saatma. Ma luban, et ma võtan ennast käsile selles osas :D