Suhkruvaba elu ja haigus

Kui ma eelmises postis rääkisin oma surmahaigusest, mis mind kahtlemata lähipäevil siit hädaorust taevastele radadele viib, siis seekord ma jagan oma raskusi seoses oma suhkrulubadusega. Ja haigusega. Et ühesõnaga, kui raske on olla haige, kui sa oled lubanud mitte suhkrut süüa. Ega mett. Ega suhkruasendajaid. 
Ma ütlen kohe ära: ega see polegi väga võimalik. Mitte tarbida magusat, kui sa haige oled. Esiteks on paljud ravimid magustatud. Mina jõin näiteks Coldrexi teesid, et palavikku alla saada. Need on ikka väga magusad. Ja mett panin ma ka tee sisse, sest see oli lohutav ja tegi mu kõrile head. Ma luristasin rauasiirupit ka, ja see oli ka magus... Ühesõnaga, ravimid on ikka laias laastus kuidagi maitsestatud, et nad kergemini alla läheksid. 
Teine asi on toit. Noh, et ravimid on paratamatus, ja kuigi mingi piirini on võimalik ka nende puhul suhkrut vältida, siis üldiselt on tervenemise nimel ikka mõistlikum teha, mis vaja, ja mitte üle mõelda :) Aga söök! Appi, ma polnud arugi saanud, kui palju ma kokkama olen hakanud. Kuna enamik poolfabrikaate ja asju on minu jaoks välistatud, siis ostan ma suurtes kogustes šampinjone ja köögivilju ja teen enamuse oma toite nii-öelda nullist. Noh, kui mul siin suurem palavik oli ja pea ringi käis ja jalad värisesid, siis ei saanud pliidi ees seismisest rääkidagi. Ja seened ja tomatid ja paprikad ja asjad on sellised tegelased, mis tahavad üsna kiiret kasutamist, muidu nad lihtsalt ei seisa. Ja nii see läks, ma olen nädala haige olnud, kui ma tomatid veel sõin niisamagi ära, siis paprikat ma toorelt süüa ei suuda. Ja seened oleks võinud omletiks teha, aga ma olin viimase poeskäigu ajal unustanud mune osta. Korra ma ikka võtsin kätte ja praadisin pannitäie šampinjone. Aga tõsi ta on: kui sa elad üksi ja oled suremas ja ise kokata ei suuda/viitsi/saa, siis on ikka kurb küll. Sest mina hakkasin mõtlema: kui ma suhkrulubadust poleks andnud, siis oleks mul ilmselt kapid täis helbeid ja jogurteid ja kohukesi ja jääkapis oleks kiievi kotlette ja friikaid (mitte, et friikad selle suhkrulubaduse raames keelatud oleks, muide! Ma lihtsalt ei ole neid ikkagi koju ostnud) ja pelmeene ja asju... Mul poleks mingi probleem nädal aega kodus magada ja end ravitseda, mitte kordagi poodi jõuda, aga söönuks saaksin ikka. Kui enamus mu kappide sisust on värske köögivili, mis tahab kiiret kasutust, aga ka korralikku planeerimist ja valmistamist, kui mul ei ole võimalust/jaksu poodi minna, siis mingil hetkel koosneb mu menüü riisihelbepudrust, kaerahelbepudrust, teest, kohvist, veest ja porganditest. Sest porgandid seisavad pikalt ja neid on hea toorenagi krõbistada. Ühekülgseks muutub, aga kuni helbekarbid kapis on, elab üle. 
Lihtsalt, haigusega seoses on mul alati olnud selline... Alateadlik enesehellitamine. Et ma olen ju niiiiiiii haige, vaene mina, ma väärin midagi head. Ja siis oligi nii, et ma sõin kohukesi ja friikartuleid ja saiakesi ja jõin hullult palju puuviljamahlu, sest siis oli ma ikka tundsin, et ma teen tõsiselt midagi oma tervise nimel ära, mahl ju ikkagi, vitamiinid! :D Ehh... 
No näljas ma konkreetselt õnneks siiski jah, olnud ei ole. Pudruhelbeid veel jätkub. Kahju on ainult sellest, et ma elan üksi, ja ma tahan juba mitmendat päeva NIIIII väga kana-klimbisuppi!! Aga esiteks pole mul kodus kana, teiseks mul ei ole energiat seda suppi praegu keetma hakata, ja kolmandaks igasugune lisahigistamine tundub hetkel nagu väga julm ja ebaharilik karistus. Seega: ei mingit suppi. Teine kord peaks juba ette valmistuma, kui ma tunnen haigust lähenemas. Jääkappi tuleks varuda lihakuhjad, külmutatud köögiviljad, vaadata, et majas oleks mune ja piima (omlett! kartulipuder! piimaga puder! issand, kui palju asju saab munade ja piimaga teha :D)... Noh, see on suur miinus jah, et igasugune poolfabrikaat ja magus seisavad ikka palju-palju kauem, kui värske tomat, paprika, seened, spinat ja banaanid. Nõme. Eriti kurb on hommikul kööki minna ja leida, et tomat on ööga hallitama läinud ja spinat on ära närtsinud. Kohukesed seisaksid mul paar nädalat külmikus ja ma sööksin neid ikkagi. Kui mul oleks kapis küpsiseid, siis need võiksid mitu kuud seista, mul ei tekiks nende pärast mingit muret. Jah, ma saan külmutada liha ja mingeid köögivilju (külmutatud tomat? ei aitäh!), aga esiteks on mul üsna mikroskoopiline jääkapp ja teiseks olen ma paratamatult see laisk, kes märkab oma varude lõppemist alles pärast seda, kui need juba lõppenud on :D 
Kokkuvõtteks: suhkruvältijal ei ole lihtne haige olla :) Enesehellitamine tähendab banaani-külmutatud kirsi smuutit, mis tuleb ise valmis teha, mitte kruusitäit kuuma kakaod, mis mikros ise valmis saab, ja suurt stritslikääru, mis endale kapist võtta. Kõige nõmedam vist ongi see, et mingeid lihtsaid otseteid ei ole, kui süüa tahad, siis tuleb seda teha. Leivas ja saias on suhkur sees, võileivad jäävad seega ära. Ma muidugi ei ole veel suurte kaubanduskeskuste leiva-saialette läbi uurinud! Kusagil on ehk mõni, kus ei ole suhkrut sees, kuigi seda on vist natuke palju loodetud :) Kõige lihtsam ongi mingi smuuti kokku visata (ilma piimata ei ole see muidugi nii hea) või kaussi pudruhelbeid ja keeva vett panna, lasta mõned minutid taldriku all haududa ja voila (ilma piimata ei ole see muidugi nii hea)!