Mar 23, 2016

Saab iga päev pidu...

Ma täiega valetasin pealkirjas, ma pole kuu aega peol käinud, höhhöhhööhhhh.. 

Ma leidsin veel ühe suure plussi korteris elamise juures. Noh, peale selle, et lund ei tule rookida, sest seda teevad naabrid, ja muru ei tule niita, sest seda teeb onu naabertrepikojast... Ja õunu ei tule korjata, sest meil pole enam aeda... Noh, see, et aeda ei ole, on kasulik siis ka, kui helistatakse ajakirjast Kodu ja Aed, et pakkuda megasoodsat ajakirjatellimust. Sorri, kodu on, aga aeda pole.. :D Keegi ei ürita sulle enam pähe määrida ajakirja, millest sa saad ainult 50% kasu. Kõik aiateemalised jutud ma võin pmst lugemata jätta ju.. Win
Mina olen meie õhtusöökide sarja esimene võõrustaja. Ja ma olen niiiiiiii peoteemas hetkel küll. Mõtted liiguvad enamasti ikka menüül ja lauakaunistustel ja serviisil ja... Tahaks ju ikkagi hästi esineda :D Samas muidugi tahaks kulud kontrolli all hoida, seega tuleb olla nutikas, et eelarve päris proportsioonidest välja ei kasvaks. Muidugi võiks korraldada seitsme inimese õhtusöögi mitmesaja eurose, et oleks lilleseaded ja paremad veinid ja kalamari ja värgid... A ma tahaks natuke odavamalt saada, samad et oleks ikkagi maitsev ja stiilne ja äge :) Näeme, kuidas välja kukub..
Meil on nüüd lõpuks praktiliselt kevad, kõik on päikest täis, ma ei näe tänaval naabreid enam, sest mu põhjamaised silmad pole sellise kirkusega harjunud. Peaks päikeseprillid autost ära tooma, aga ma kardan, et siis ma unustan nad tuppa. Ja autos on neid palju rohkem vaja ikka. Mul on ju tänaval jalutades juhtkoer :D Meie vanamehele on muidugi kevad pähe hakanud, ei taha enam üldse tuppa tulla. Muudkui padistaks mööda kraavipervesid ja teeservi. Ühe korra oleks ta peaaegu kraavis ka lõpetanud, kui ma teda rihmapidi välja poleks sikutanud. Hull loom. Ja kui kõik rumalused juba tehtud on, siis enne tuppatulekut peab ta tingimata veel mõne teise koera junni lakkuma. Kellelgi jäävad täna head-ööd-musid saamata... 
Muidu elan ma peamiselt spa-puhkuse ootuses (juba esmaspäeval!!! JEI! Õdede kvaliteetaeg ja natuke hoolitsusi ja basseinid ja saunad ja asjad... Nurrr), toidan oma meeli MasterChefi vanade hooaegade ja My Kitchen Rules uue hooajaga... Ja noh, olen niisama mõnus. Varsti-varsti saab tossud jalga tõmmata ja matkamas hakata käima. Seda ma ootan juba küll. Fotomaterjali on jube väheks jäänud, enam pole postituste alla midagi lisada. 
Ema ja Timpsu on Portugalis. Vaatan vahepeal fesarist nende reisipilte ja kadedus võtab silme eest roheliseks. Mõned kuud tagasi olime meie L.-ga seal... Issand, kui tore reis see oli! Need rannad ja Lissabon ja mäed ja... Ma läheksin kohe tagasi, kui saaksin. Ausalt. Minu kõigi aegade kõige lemmikum reisisiht on siiani ikkagi Rumeenia, aga Portugal on kindlalt top neljas. Võib-olla isegi top kolmes. Ma ei tea, Itaalia on ka ikka väga tore. Vist ikka Portugal enne Itaaliat isegi.
Aga meil on juulis Peterburg! Jeahhh, minu esimene Venemaa-reis. Kust ma loodetavasti ikka elu ja pagasiga tagasi tulen. Seda ma ootan ka suure ärevusega. Praktiliselt peaks varsti juba viisaasjanduse peale mõtlema hakkama. Mais peaks küll taotluse sisse andma, et oleks ikka selge, kas tasubki loota, äkki ei lastagi riiki :
Ehh, kevad on mõnus. Kuu aega veel, siis saab grillihooajale hoo sisse lükata. Ma elan ju nüüd kõigi paremate grillplatside vahetus läheduses :D 
Ja kui ma reisimisest ja grillimisest ei unista, siis ma vorbin inimestele järjehoidjaid teha. Selliseid natuke veidraid :D Kui paar tellimust veel tuleb, siis ma loon oma Etsy konto ja hakkan neid ropu raha eest müütama :D


     

 

Mar 16, 2016

Rahvalemmik

Ma kahtlustan, et A. jutus võib tõetera sees olla, kui ta räägib, et ma olen nagu tagurpidi pedofiil :D Noh, et kui mõned haiged käivad tänaval kommikotiga ja meelitavad lapsi endaga kaasa, siis mina jalutan tänaval oma koeraga ja meelitan pensionäre :D 
Nii armas, kuidas inimesed automaatselt seisma jäävad ja kohe juttu hakkavad ajama. Lausa nii, et täna õhtul kohtusin armsa vanema paariga, kes jalutasid oma koera JA kassi :D Ja kui koerad läbi ei saanud, läks mees koeraga ees koju, aga naine ja kass jäid kohe pikalt-pikalt rääkima. Kust nad said oma koera, kust nad said oma kassi, mis lemmikuid neil enne olnud on, kuidas elu muidu läheb... :D Ma kaalun tõsiselt tulevikus keskerakonda astumist ja kohalikel valimistel kandideerimist, siis ma raudselt niidaks rämedalt pensionäride hääli :D 
Ja üks uudis veel: meie läheme ka kaasa selle põneva trendiga ja teeme oma tõsielushow! No okei, ma pingutan üle. Me hakkame oma armsas pisikeses seltskonnas tegema oma versiooni õhtusöögist viiele, mis meie puhul on küll tegelikult õhtusöök seitsmele... Sest teised on kõik paaris ja paarilistega, ainult mina, igavene vanatüdruk, kokkan ja küpsetan üksinda :P Aprillis lööme projekti käima, umbes augustis lõpetame. Neli võõrustajat, neist kolm paari ja üks üksik. Mina igatahes kammin juba Pinteresti, et oma võit kindlustada. Sest meil on lisaks toidule suur rõhk ka esteetikal, interjööril ja õhustikul :D Seega, mida enam küünlaid ja lilli ja sumedat valgust ja vaikset viilulimuusikat, seda parem. Võitja saab väikese auhinna kahh
Kui veab, ja ma mingisse müstilisse laiskushaigusesse ei lange, siis saab meie ettevõtmisel ilmselt ka blogi kaudu pilku peal hoida. Esimesed võõrustajad on juba paika pandud, ja mina olen näiteks väga põnevil, et millega nad meid üllatavad. Ja mida head süüa saab :D
Ma olen täna üldse üsna heas tujus. Postkontoris on käidud (sorry, fox, aga ma saatsin alles täna su paki ära! :D Ma unustasin selle kogu aeg koju lihtsalt, kui ma linnas käisin ja nii ta mul esikuriiulil tolmu kogus...), koer on eilse seisuga pestud, kammitud, uue maniküüriga ja lõhnab nagu maasikas, sest nii lõhnab ta uus šampoon by PetHead :D Ma leidsin endas jõudu isegi kartuliputru teha. Töötukassas karjäärinõustamisel on ka käidud, mille üle ma olen eriti õnnelik, sest ma sain sealt lihtsalt NII häid ideid! Ja mina arvasin, et kuiv CV-de saatmine (mida ma ikkagi endiselt suure hoolega teen, lihtsalt see vaikus on rusuv) on mu ainus võimalus. Aga polegi! Mul on võimalusi küll. Ma ei tea, miks ma seda töötukassas käimist alati nii kardan. Asi on vist selles, et ma lähen oma konsultandi juurde igal kuul sama jutuga: saatsin CV-d, aga vastuseks on suur ja jäme vaikus... Ja ma tunnen ennast natuke süüdi oma edutuse pärast :) Aga tegelikult on nad kõik seal ikka päris armsad ja abivalmid ja kui sa vähegi julged küsida, siis kõik nii agaralt alati vastavad. Enamasti vastavad isegi põhjalikumalt ja rohkem, kui oleks oodanud või arvanud. Jätkake samas vaimus, armsad Töötukassa inimesed! Isegi minusugune mitmekuine töötu tuleb alati teie majast väikese naeratuse ja natuke kepsakama sammuga ära :) 
Ja kevad on nii ligi juba, et ma tunnen seda vaikselt õhus. Täna lebasime koeraga päikeselaigus, mina jõin kohvi, tema norskas nagu vana mees (mis ta muidugi on ka) ja tunne oli juba no nii helge ja kevadine, et oleks tahtnud lühikeses kleidikeses õue lipata. Muidugi kestis see helge tunne ainult nii kaua, kui ma reaalselt aknast maapinda ei näinud, ainult sinist taevast ja pilvi jälgisin :)

  

Mar 5, 2016

Depressiivsed Eesti...

Kõik räägivad depressioonist. Wonderful! Lõpuks peavad ju inimesed aru saama, et ainult sellepärast, et ma ei saa oma kehal näidata, kust valutab, ei tähenda, et ma haige ei ole. Mina näiteks ei oska seletada, mis mu peas toimub nii, et teised aru saaksid. Sellepärast ma olen päris rahul, et on neid, kes selle depressiooni-teemalise selgitustöö enda kanda on võtnud. 
Mul oleks ehk endalgi seda selgitust vaja. Ma kahtlustan mõnikord isegi, et see depressioonivärk on mul väljamõeldud, et õigustada seda, kuidas ma oma eluga üldse hakkama ei saa. Ma olen seda igatahes küllalt teistelt inimestelt kuulnud. Ja mis siis, kui neil õigus on?? Raske on ennast õigustada ka, kui kusagilt murdunud luid ei paista ja miski ei veritse... Miks sa siis ei käi tööl? Seltskonnas sa ju naerad ja naljatad küll?? Mis sul siis viga on? Miks sa midagi ette ei võta? Iga jumala kord, kui jutt sellisele teemale läheb, hammustan ma keelde ja noogutan. Sest miski pole murdunud ega veritse. Kuidas ma ennast õigustan? Polegi midagi õigustada... 
Mina püüan peamiselt üldse mitte sellest asjast rääkida. Teen paar kiiret nalja ja vahetan esimesel võimalusel teemat. Sest see teeb haiget. See, et ma ei oska seletada. See, et mul ei ole vabandusi. See, et isegi need, keda ma pean siin maailmas kõige kallimateks, ei saa aru, miks ma lihtsalt EI TEE MIDAGI. Ma põen oma peas ju nagunii pidevalt oma suutmatuse ja hirmude ja paanika ja vanuse ja kulutatud päevade ja raisatud elu ja olematu iseseisvuse ja asjatuse ja minu kui mõttetu inimese pärast. Ma teen seda KOGU AEG. Sellepärast teeb selle teema arutamine veel kellegi teisega topelt haiget. Mul ei ole vabandusi. Ma olen jahh lõbus. Ja teen nalja. Ja olen seltskonnas kõige jutukam. Ja mul on mõned veidrused, aga ma olen üldiselt täiega normaalne inimene pealtnäha. Miks ma siis millegagi hakkama ei saa? 
See teema on üldse igatpidi keeruline. Ma olen aru saanud ainult sellest, et depressioon on pagana individuaalne asi. Ainult diagnoos ise ei tähenda, et sa mõistad ähmaseltki teist inimest, kellel ka see haigus on. Põhjused on nii erinevad. Ajud on nii erinevad. Hirmud ja paanika ja kompleksid on nii erinevad. 
Eile jalutasin tänaval ja mingi täitsa võõras onu ennustas mulle, et mu koer ei ela enam kaua. Üleüldse on ta juba praegu elanud ebaloomulikult kaua. Tänks, võõras onu :D Just see, mida ma vajan. Meie notsu on nagunii nüüd majas ainus koer. Naabri kutsu, kes meie omast isegi paar aastat noorem oli, suri nädalake tagasi. Ja puhkab nüüd maja ees kase all. See murrab mu südame iga kord, kui ma näen tema haual öösel küünlaid põlemas. Ja need põlevad tõesti igal öösel. Loomaomaniku elu on karm.